missa möllad ? :)

2012-01-22T15:53:00.002+02:00

Holy shit. Viimane postitus 5. novembril. I guess mul pole endale midagi erilist öelda. Grupiga koos elamine tuleb mulle tõsiselt kasuks.. aga pikas perspektiivis ka natuke kahjuks, sest ma ei suuda keskenduda karjäärile/oskustele enam. Ostsin Amazonist megahea cinematography raamatu, mis saab ilmselt minu piibliks for now. Ma igatsen siin Londonis kohutavalt kaameraid. Niipea, kui uude kohta kolime, on mul kaamera käes. Man, I can't wait.
Unenäod on mul lahedad praegu. Üks öö nägin unes, et minu elust oli tehtud muusikal-film ja mina ja James Dean olime peaosades ja olime niisama ägedad ja laulsime ja tantsisime ringi (ja ronisime mööda maju... sest seda James Dean ilmselt teeks).
Täna nägin unes, et oli möödunud umbes 10 aastat ja meie vana klass sai uuesti kokku, et uuesti läbi mängida meie lõpetamise päev. Lambist olid mu töökaaslased ka seal. Ja peale seda tuli läbu. Igal juhul lampi tegi Ann oma kõnet, kuhu juurde oli toodud mingi suvaline video, millel olid ilgelt ilusad kaadrid. Ja mina üritasin nalja teha ja ütlesin: "ehee, ma olen selle video director of photography", endal muidugi polnud aimugi, kes selle tegi. Aga täiesti võimalik, et tegu oli minu videoga, eheee. Ja siis tõusin ma lampi lendu (sest ma olen viimased unenäod koguaeg lennanud) ja liuglesin mööda aeda ringi (pidu toimus minu aias). Erinevalt eelnevatest lendamistest tuli see täiesti loomulikult välja ja ma oskasin isegi ennast suunata, ainult maandumisega oli probleeme, sest ma põrkasin alati maalt tagasi lendu. Anyways, lendamine on lahe.

2011-11-05T14:19:00.001+02:00

Millegipärast ma vihkan vabu päevi juba. Tööl on kõik nii lilleline ja aktiivne ja vaikselt hakkab midagi looma siin. Nädalavahetusel on ainult jamad.

Personal Notes

2011-10-30T01:41:00.002+03:00

Inglismaal olles olen ma leidnud kinnitust tõsiasjale, et olen iseenda suurim vaenlane. Siin olles pole mul lihtsalt aega omaette asju välja mõelda ja igasugused enesehävituslikud mõtted ei kerki esile. Ma võin ausalt öelda, et pole ammu nii muretu ja bubbly olnud. Londonis olen ma täpselt selline inimene, nagu ma olla tahan. Kaval, arukas, töökas, lõbus ja humoorikas. Ja seda ilma setbackideta. Samas on inimesed siin ikka hoopis teised. Siin mõistetakse seda, kui kergelt võib mõni ilus kommentaar päeva heaks teha. Suvalised inimesed tänavatel teevad juttu ja räägivad niisama muretult igapäevast. Eestiga võrreldes ikka midagi muud.
Tööga olen ma väga rahul. Töö on raske, tuleb olla füüsiliselt väga vastupidav ja kiire ja viriseda ei tohi (loomulikult ei ole see mu probleem olnudki). Samas on mul ikkagi väga toredad töökaaslased, kellega saab nalja teha ja niisama äge olla. Ja loomulikult olen ma ikkagi hinnatud tööjõud, sest tahan saada baristaks, teen nalja, olen töökas ja niisama silmailu :D .. ja suudan mitu joogikasti korraga üles vedada (operaatori anded). Ja mind pole elus vist kunagi nii palju sebitud kui siin Inglismaal (ja ilusate inimeste poolt ka muide... )
Kui nüüd rahaaugust välja saaks, oleks super. Praegu elan niivõrd-kuivõrd üks päev korraga. Kiiret ei ole, kuidagi ikka saab.

2011-10-08T21:19:00.001+03:00

http://2kakukaku.blogspot.com/

Sellele aadressile hakkame me Tairi ja Normaniga kirjutama (juba kirjutame tegelikult) meie Londoni seiklustest. Siinne blogi jääb niisama puhkudeks, kui ma juhuslikult tahan midagi endale rääkida.

2011-10-03T00:24:00.002+03:00

Ja varsti jätangi ma Eesti ja perekonna ja sõbrad võrdlemisi pikaks ajaks maha. Samas on see aeg vaid natuke pikem kui pool aastat ja loodetavasti kardinaalseid muutusi ei toimu. Meie muutume küll, ei teagi, mis saama hakkab. Aga üsna kivinäoga lähen sellele kõigele vastu. Mis ka ei juhtuks, lõpuks on kõik positiivselt võetav. Eestisse jäämine lihtsalt ei ole minu jaoks hetkel valikuvõimalus.
Kurat, ma igatsen kõike ja ma pole isegi ära läinud. Ma igatsen juba oma ema, isa, koeri, kassi, sõpru, musta leiba, üksi olemist, kohukesi. Lootusetu sentimentaalne inimene. Kõige imelikum ongi see, et ma ei aima isegi ette, kas ma hakkan väga karmilt nutma või olen pokerface. Ma ei tea ausalt öeldes isegi.
Aga igatsema jään. Ilmselt jään ma ka lund igatsema. Aga jõuludeks tahaks ikka koju tulla :)

2011-09-26T21:56:00.003+03:00

Ma ei suuda mainimata jätta, et ajad on kummalised. Tavaliselt ütleks ma, et asjad on random, aga "random" on liiga spetsiifiline mõiste, seega on asjad minu mõistes praegu kummalised. Praegu elan ma mingis kahtlases tsüklis, mu näol on pidevalt pokerface ja ma koon mütse ja vaatan "How I met your mother"-it. Samas on mul lõpuks aega uurida inspireerivate inimeste kohta ja ühel hetkel saan ma aru, et mul ei ole Eestisse mõtet tagasi tulla. Ja siis mõistan, et ma ei saa jätkata sellisena ja kõik peab minu reaalsuses muutuma.
Vahel ma ei salli seda, et ma olen kasvanud üles (olgem ausad) kitsa silmaringiga peres keset turvalist väikelinna ja terve elu arvanud, et reegleid ei tohi kunagi rikkuda ja asjade toimimiseks on vaid üks lahendus. Pikalt peatuma jäädes hakkab tekkima tunne, et ainus viis pingeid maandada on nädalavahetusel end täis juua ja vaikselt tekib tunne, et teistest halba rääkida ongi nii tore ja vaikselt tekib tunne, et enda välimuse putitamine on silmaringi laiendamisest tähtsam ja vaikselt tekib tunne, et elus polegi vaja rohkem ambitsioone kui kool-ülikool-hea palk-pere-pension. Don't hate the player, hate the game. Seepärast ma tahangi ära minna.

2011-09-26T04:19:00.001+03:00

Me käisime just Tairiga kell 4 öösel Statoilis. Minu suvi kestab veel.

2011-09-24T12:22:00.002+03:00

Ma nägin unes, et andsin ühele sõbrale huiamise eest peksa ja pärast tehti minust selle pärast "karistussaalis" dokfilm, kus ma loomulikult kõiki inimesi lampidega juhatasin, et ikka valgus oleks ilus.
Miks ma kellelegi peksa andsin?

2011-09-21T22:25:00.001+03:00

Intensiivne töönarkomaani tunne on. Võtan kohvi peale ja enne magama ei lähe, kui oma mõtted korralikult ära viimistlen.

2011-09-18T22:49:00.002+03:00

Ma arvan, et hetkel on ikkagi väga hea, et ma ära lähen. Lihtsalt ei jaga praegu üldse, mis toimub. Ilmselt olen ma Keilas elades inimeste suhtes nii tuimaks muutunud, et reageerin kõigele, mis pole tuim.. ja saan kõigest valesti aru. Eks need nostalgiahetked ja äratundmismomendid ja "need laulud" tekivad alles hiljem, praegu on lihtsalt pikk rida emotsioone, mida pole ammu olnud. Need vahed tunduvad pikad.
See on üldse huvitav, kui kiiresti on inimene võimeline võtma maailma hoopis kitsama silmaringiga. Kuidas inimene on nõus jätkama nii, nagu hetkeolukord on, muutmata enam kunagi mitte midagi.
Ja vahepeal tekib tunne, et kurat küll, ma olen ju täiesti üksi.
Millegi pärast ma kardan ka seda, et selline möödarääkimine hakkab ka välismaal toimuma. Ei viitsi, sel hetkel võtangi ma endale 10 kassi ja hakkan kibeda huumoriga käsitööblogi pidama.

Võib-olla ma olengi veidi ebastabiilne.

2011-09-18T15:48:00.001+03:00

Praegu ma ei taju enda ümber toimuvat. Aga see on hea, sest argipäevaelu tapaks mu. It all makes sense now.

2011-09-16T01:43:00.002+03:00

Ma käisin täna ülikoolis. Samuti tuli haigusepoiss külge. Tanel oli elupäästja ja andis Coldrexi ning tänu sellele suutsin ma täiesti adekvaatne olla. Mingi teema on sellega, et Filmitalgute rahvast on nii hea vahetevahel näha, täiesti kodune seltskond. Filmi esimene draft nähtud. Disaster :D Aga vähemalt ma sain aru, kui andekate inimestega ma koostööd tegin.

Ja nüüd on segadus-segadus-segadus ja ma olen Placebo jälle välja otsinud.

2011-09-14T22:42:00.002+03:00

Ahjaa, ma unustasin rääkida viimasest võttepäevast. Nimelt lahkusin Normani sünnipäevalt pool 3 ja jõudsin ebakaines olekus magama kell 3. Kell 5:30 ärkasin juba üles, seekord tuumapohmelliga. Pidin Tanelile ja Sven-Erikule süüa tegema, aga nad jõudsid enne mulle järgi tulla. Ohjaaa, hirmus autosõit nii mõnegi mitte-pissipeatusega. Never drinking again. Esimese tunni võttest olin apaatne ja üritasin shoulder rigi kokku panna ja kuulata, mida Sander räägib, aga mõtteis kõlkus ainult uni ja halbollah. Lõpuks hakkasime ka filmima ja kuidagi äärmiselt võluväel hakkas mul hea ja seejuures suutsin ma teha mitu duublit poolkükk-kõverselg-asendis kaadreid. Kaameral on vist mingi võlujõud küljes. Võib-olla on asi ka selles, et meil olid väga ägedad ja naljakad võtted. Helme koopad kombineeritud tossumasina, kollase prožektori, käsirelva ja verepritsmetega moodustavad kombinatsiooni, mis on mulle väga meeldiv.
Keset võtteid tabas meid ka halb uudis, mis tekitas jututeemat terveks ülejäänud päevaks. Ei tea, mis saab.
Peale võtteid suutsime ühe aku jälle ära kaotada. Koduteel käisime Heli, Rasmuse ja Sandriga Heli juures, ta ema tegi meile banaanimaitselist peedi-porgandi-õunamahla ja me kõik jäime vetsu kinni ja kirjutasime sellest ka vastavasse külalisteraamatusse. Öösel käisime Kosel burksi söömas. Öösel andsin laenatud esemed tagasi ja unelesin juba.

2011-09-14T13:08:00.002+03:00

Vahel ma üllatan iseennastki. Mõttemaailm on praegu nii roosa ja cheesy, et kohe väga huvitav on olla. Osaliselt olen ma äärmiselt kurb, et ma Eesti maha jätan. Samas ei saaks ma rohkem õnnelik olla, sest juba praegu tekib tunne, et Eestisse jäädes muutuks ma nagu lahtunud õluks. Midagi erilist ei toimu, pubid-baarid-klubid on praegu minu huviorbiidist täiesti väljas, alkoholist rääkimata (mis on muidugi tore). Igasugused vaiksed istumised on veel hullemad.

Nädalavahetus teeme pulli, ma ei suuda enam kaamerast eemal olla. My precious.

2011-09-12T02:41:00.001+03:00

Puhka rahus, BFMi isa!

Shit just got real

2011-09-06T00:26:00.003+03:00

Ehk tänase koosoleku tulemusena on minul, Tairil ja Normanil olemas lennupiletid Londonisse! Shit just got real and I couldn't be more happy about it. Üldse oli täna ääretult eepiline piletite ostmine, sest muusika oli eepiline ja meeleolu pingeline. Ehk siis it's damn hard to buy them. Pidev jama pangakaartide ja hindadega. Langesime ka pisikese reklaamitriki ohvriks, aga ehk pole hullu.
Palju häid uudiseid tuli ka tutvuste vallas. Saime teada, et meil on ääretult hea võimalus saada tutvuste kaudu luksushotelli tööle täiesti korraliku palgaga. Why not I say. Pealegi on Londonis juba 3 kontakti olemas, tuleb juurdegi.

Nii muuseas alustasin täna ka suvevideo kokkumonteerimist. Tegelikult pole ma Vegast lahtigi teinud, aga hakkasin videoid läbi vaatama. Oh the god times. Ma olen täiesti veendunud, et see suvi oli väga hea. Ma sain palju targemaks ja tublimaks. Samas sai ka palju lollusi teha ja puhata. Uskumatult vabastav on elada oma elu pohhuistina.

Oh, ja mu organism vist aimab seda, et ma plaanin Londonis nälgima hakata, varub juba ette ära. Või on see tulenenud minu Filmitalgute raames saadud füüsilisest koormusest. Igal juhul süüa tahaks.

2011-08-30T23:13:00.003+03:00

Nüüd on Filmitalgute ametlik võtteperiood läbi. Ma olen kohutavalt tänulik kõige selle eest. Maailma kõige lahedamad inimesed, pikad ja ägedad tööpäevad, kogemused-kogemused-kogemused, iidolid, action ja fun. Ma ei tea, mida veel tahta.
Ja ma sain kinnitust sellele, et pean võttel väga hästi vastu ja minu filmiambitsioonides ületab kunstiväärtus rahaväärtuse. Ehk "mis te passite niisama, teeme filmi!"

Oh unenäod.

2011-08-26T11:55:00.002+03:00

Arvake, millest minu unenägu jälle pajatas. LOOMULIKULT sõda.

Eestis toimus taaskordne sõda. Kuna rahvaarv on meil nii väike ja kolmandik langes venelaste arvelt veel maha, siis olid ka naised sõtta haaratud. Mina olin seejuures loomulikult snaiper. Esimese asjana randusime Ruhnu sadamas, kus pidime maha niitma vaenlase väeosa, mis oli hiiglaslik (umbes nagu "Nimed marmortahvlil" põllustseenis). Pärast pikka jooksu/võitlust jäid alles kaks mustlastüdrukut, kes laevaga põgenesid. Mission failed.

Järgmise hetkena olime Tallinna vanalinnas, mis oli üleni varemeteks pommitatud. Seisime oma snaipritegrupiga mingi maja keldris. Puhtjuhuslikult olid kõik mu sõbrad-sõbrannad ka snaiprid. Tulemas oli äärmiselt raske lahing tuhandete sõduritega. Hetked enne rünnaku algust märkasin mina, et meie laskemoona-spetsialist (ehk inimene, kes peab hoolitsema selle eest, et meil seda oleks) oli juba sisimas alla andnud ja ei viitsinud meie laskemoona koguma hakatagi. Seega polnud meil kuule.. snaipritel. Samal ajal leidsin kuskilt keldrikapist ühe imeilusa kleidi ja hetkega jõudis kõik kohale: üsna tõenäoliselt ei kanna ma enam kunagi kleiti, ma ei saa ühtki filmi teha, ma ei näe kunagi oma lapsi.. Ja unenäo žanr muutus hetkega. Sandra hakkas mind lohutama, et kuna me oleme snaiprid, siis on siiski suur tõenäosus ellu jääda, kuna me asume tegevusest veidi eemal. Ma tahtsin lihtsalt, et asi oleks möödas.

Ja õnneks tundsin siis, et mingi kahtlane valgus tekkis silmanurka ja sain kohe aru, et elu on ilus ja ma kõigest magan. Fun-fun-fun.

2011-08-25T12:08:00.002+03:00

No hei. Minu kaks puhkepäeva mööduvad filmide seltsis. Nimelt on talgugrupp saartel ja kuna minu hilisem liitumine on veidi eelarvest väljas, siis lähen Anneliga reedel Jõgevale, sealt Tartusse ja tagasi esmaspäeval.
Võib-olla peaks paar asja üles märkima. Arhiivi on vaja hoida.
Nii, Türisalu panga võtetele läksin teadmisega, et osalen massistseenis ja kuulan, mis CJ operaatoritööst räägib. Kohale minnes sain kaamera kätte. Vahepeal pidin seda jagama teiste operaatorijukudega, aga vähemalt sai shoulder rigiga tutvuda. Loomulikult oli kohal ka kraana ja eepilised kraanavõtted. Me gusta. Lõpuks pidin näitlejaid kaameraga veel jälitama. Noh see selleks. Ilusaimad kaadrid tulid panga all, kus muuseas tegime plankingut ja owlingut. Päike hakkas loojuma ja üleüldse on pangaalune väga kena. Lõpus sain natuke komplimente ja kojusõit.

Siis magasin 4 tundi, ärkasin kell 4 ja jooksin (sest ma ei jõua kunagi õigel ajal) rongi peale. Telliskivist hakkasime sõitma Raplasse. Mina muidugi magasin nii palju kui võimalik. Raudteel käis terve võttepäev rongigraafiku järgi. Päeva teemaks oli drežiin ja telg. Ehk siis respekt kunstnikele, kes pidevalt söögilauaga jamama pidid. Telje pärast tekkis arusaamatusi, aga õhtul sain teada, et ma olin koguaeg õigesti arvanud. Tore. Tähtsaim võte oli drežiiniga laua puruks sõitmine, mis nõudis näitlejate ohutuse puudumist. Mina seejuures pidin pugema põõsasse, mis tähendas seda, et mu retuusides jalad olid kaetud kõrvenõgeselt saadud villidega. Operaatoritöö rõõmud, ei kurda. Peale lõunat viskasime Priiduga kallakule pikali ja olime unes, sest õige operaator leiab alati võimalusi, kuidas võttepäeval puhata. Päeva lõpus pidin jälle näitlejaid shoulder rigiga jälitama, autos POV võtteid tegema ja muud huvitavat filmima. Õhtul püsisin jälle liiga kaua üleval, aga kuradi naljakas oli. Filmiinimestega filmi vaatamine on naljakas, sest kõik läheb analüüsi alla.

Hommikul Pärnu-Jaagupis oli režissöörijuku samuti nimega Piret, seega ma reageerisin iga kord, kui keegi teda juhuslikult kutsuma juhtus. Muidu oli taaskord pikk ja raske päev koos pilvise-päikeselise päevaga, mis tähendas seda, et kaamera settinguid tuli pidevalt muuta. Fookuse pullimise pärast sain ka leebet sõimu. Minu viga, et ma üritan näitlejaid alati fookuses hoida ja mõõtkava natuke liiga vähe tunnetan :D Edaspidi hakkan vist mõõdulinti kaasas kandma. Päeva lõpus tõmblesin nii kinni, et hakkasin kompositsiooni ka unustama. No go, nono. Paar ilusat kaadrit sai ka tehtud, kuna magic hour oli parasjagu kestmas.

Ja ma olen väga palju ropendama hakanud..

2011-08-18T23:34:00.003+03:00

Peaks paar sõna Lääne-Virumaa võttepäevast kirja ka panema.
Esiteks oli ärkamine varajane ja rongisõidul olin ma üllatavalt ainus, kel padjanägu ees. Ei saanud sellest lahti ka terve autosõidu monteerija Kristoga. Enamus ajast ma magasin/puhkasin silmi, et võttel natuke erksam olla.
Kohapeal palju tutvustamist ja ettevalmistust. Uskumatu, kui palju annab isegi see üks päev tarkust juurde. Rasmuselt on loomulikult väga palju õppida, eriti näitlejate "töötlemisest". Meeskonna ja näitlejatega jäin ma loomulikult äärmiselt rahule. Peale selle, et tegu on väga lahedate inimestega, on nad kõik ka väga andekad. Väga kodune tunne tekkis platsil.
Kuigi me olime graafikust maha jäämas, paanikat ei tekkinud ja päeva lõpus sai nautida sprint-võtteid, millega mina tegelikult olen juba tuttav.
Loomulikult sai nautida tossunalju, pelmeeninalju, lehmanalju, piimanalju, tissinalju, pissinalju, vetsunalju, helinalju, kungfunalju ja kõike head ja paremat. Ma olen siiani täiesti veendunud, et parimad naljad sünnivad võttel ja pohmellihommikutel. Minu amet on kindel.

Pikema mõtlemiseta jäin grupiga Rakverre ööbima, terve öö möödus ägedate inimestega rääkides ja tasuta õlu juues. Me gusta. Hommikul sai kaevanduses filmitud ja siis pikk kojusõit.

Võttemeeskond olevat ka minuga väga rahule jäänud. Annet on, see on alati hea.

2011-08-14T23:24:00.001+03:00

Haapsalus oli täielik working holiday. Aga palju juttu ei ole, kohe magama, homme kell 6 äratus ja võtted.

kkrszsjzjnzs

2011-08-05T02:07:00.003+03:00

Mu pea on täis asju. Seekord pole need aga head mõtted ja muu inspiratsioon. Pigem kohustused ,mure ja põdemine. Ma vihkan paberimajandust, aga ometi tundub, et kõik välismaaga seotu nõuab vähemalt 100 lehekülge dokumente. Ja apparently pean ma kuskilt välja võluma 2000 eurot, et mitte kuskil Londoni rentslis lõpetada.. Mis on saanud "elu-on-seiklus" reisimisviisist ja juhustest ja spontaansusest? Häälega Euroopasse ja 4000 krooni taskuraha on nüüd utoopiline? Austraalia jaoks vajalik summa on keskkooliõpilase jaoks veel kaugem unistus. Väga-väga segane hetk on praegu igal juhul, ei oskagi selleks puhuks midagi ette võtta. Peab vist telgi ja priimuse kaasa võtma ja lihtsalt põgenema.

Haapsalu arhiiv

2011-08-01T21:06:00.002+03:00

Kolme ja poole päevane Haapsalus olek on seekord läbi. Väga äge, Haapsalu on peale Tartut igal juhul mu lemmiklinn. Kuna ma aga olen laisk ja päris massiivselt väsinud, siis ma pikka ilusat juttu ei pea, vaid panen toredad lihtlaused. Pikk jutt, sitt jutt ju.

REEDE
Hommik algas mul umbes 6 tundi varem kui ta mul tavaliselt algab. Ehk siis kell 7. Eesmärgiks varajane teeleminek ja kella 12-ks Haapsalusse jõudmine. Loomulikult oskan ma umbes 20 minutit hiljaks jääda. Viimasel hetkel otsustasin kasutusele võtta oma spetsiaalse Mišen ratta ja vinnasin ennast koos oma pungil spordikoti ja magamiskotiga rattale ja hakkasin väntama. Mu rattakasutusoskused on kindlasti paranenud, sest üllataval kombel ei kukkunud ma oma tavaariga kõnniteel pikali. Ootasin Heldenat ja Lissut tänavanurgal, sest nad tegid alles võileibu ja ma ei viitsinud sammugi astuda. Olin oma ratta just isa juurde hoiule ja parandusse viinud. Oma "stand-my-ground" pilguga vaatasin iga mööduvat autojuhti, kes vaatasid omakorda mind kui uut vaatamisväärsust. Tegin ka esimese reportaažvideo, mis peamiselt hõlmas vist mu varbaid ja mind ümber kukkumas (ma kukun tõesti palju). Varsti ilmusid ka Chapel sisters ja me alustasime hääletamist. Tuula ristini saime toreda naisega, kes jagas meile hüva nõu hääletamisest. Haapsalu maanteel ootasime üsna kaua. Autod ei viitsi eriti peatuda, kuna millegi tõttu on just seal autode kiirus liigagi kõrge. Hiljem leiutasime uudse hääletamis-kompositsiooni, mis mõjus automaatselt. Meid võttis peale rekka. Tšill tüüp, sõimas autojuhte pidevalt ja rääkis niisama maamehe juttu. Lubas meid hiljem uuesti peale korjata, kui ta koorma on ära visanud ja me ikka veel peale pole saanud.
Ristilt liikusime vahepeal edasi mingi lambika onuga. Peale seda korjas meid jälle peale sama rekka, kellega saimegi Haapsallu. Haroš. Peale seda väike poeskäik, Heldena tööle ja mina Lissuga niisama vabas ajas. Putkas tutvusime muuhulgas taaskord Italian Spidermani ja muude klassikutega.
Paralepa Shore'is on uus liige - kassipoeg Marta, kes on täielik ingel. Ta ei küünista kunagi, vaid lihtsalt patsutab käppadega. Ja ta on Arnoldiga väga sarnane ja väga nuskle samuti. Nice one.
Õhtul läksime Ehtesse bändi kuulama. Head coverid ja niisama tore, aga kõige rohkem köitis mind klubi/baari valgustus. oh silly me.
Õhtul hängis mingi rahvas Shore'is, kuid põhirõhk jäi seinade joonistamisele. Kaunistasin ukse oma firmamärk-väätidega. Nagu ikka. Vähemalt jäi ilus. Magama läksime ka suht hilja.

LAUPÄEVA hommikul ärkasin hilja, kuna olin ainus, kellel see privilleeg oli. Teised koperdasid juba varakult tööle. Hommiku tegi ilusaks see, et Anett sai siiski vaba päeva ja ta tõi mulle Kanaburgeri eine. Haapsalu rämpstoidu dieet oli alanud. Terve päeva osa oli üldiselt rahulik ja täidetud lugemise, koristamise, kassiga mängimise ja vahepeal linna peal kõndimisega. Õhtupoole oli suht vähe rahvast, mängisime vallatut aliast. Öösel tekkis geniaalne mõte minna Rannarootsi pizzasse, mis asub.. noh mitmete kilomeetrite kaugusel. Õnneks on olemas geniaalne velotiim Chapel Sisters, kes võtsid Illiku ratta ja tõid meile naksti 4 pizzat. Best thing ever.

PÜHAPÄEVAL arvastin, et olen jälle üksi kodus, aga siis nägin Anetti lampi magamas, seega oli hea, sest ma polnudki üksi. Taaskord koristamine ja raamatud. Lisanne liitus ka päeval meiega ja lõpuks oli meid juba päris mitu. Käisime poes ja nägime veel Riho Sibulat ka (win). Shore'is mängisime taas aliast ja hiina turakat ja muid asju. Rahvast käis ka läbi ja niisama istumine. Lõpuks kadusid mõned ära ja jäime alles mina, Heldena, Lissu, Katriin, Illik ja Alar. Et mitte magama minna, tegime me muuhulgas inimpüramiidi (, mis mu Flipiga jäädvustati), huulepulga challenge'it, mängisime Illikuga stressi, harjutasime tongue-twistereid (uut moodi voodipoodi toodi uut moodi narivoodi moodi voodi), tegime mitu uut Ach Bra reklaami (nais- ja meesversiooni), mängisime läbi kaks erinevat versiooni gei abieluettepanekutest. Lõpuks läksime katusele päikesetõusu vaatama. Lõpetasime sellega, et ma kamandasin kõik ühte kohta, et saada epic kaader ja avastasin samal ajal et üks koer (kes ka enne linna peal jooksis) haukus ühe kassi peale, kes omakorda oli puu otsas. Siis sain ma aru, et see on meie Marta ja algas eepiline päästeoperatsioon. Illik ja Heldena ronisid kõrgele puu otsa, mähkisid kassi rätikusse, samal ajal hoidsime me koera kinni. Millegi tõttu otsustasime, et koera nimi on Üüp. Hiljem selgus, et koer oli hoopis Mika. Väga sõbralik, tark ja osav koer oli. Katriini sült läks koera kõhtu ka. Pika proovimise järel leidsime koera kaelarihmalt omaniku numbri ja helistasime kuue aeg hommikul omanikule. Paraku oli omanik vägivaldne värdjas, kes viskas koera (hundikoera suurune) kaelarihmapidi pagassi, surus ta pea alla ja viskas pagassikaane mürtsuga kinni, ise koera peale karjudes. Rääkimata sellest, et meile ei kostunud ühtki tänusõna. Mul hakkab halb selle peale mõeldes. Pealegi on selliseid omanikke liigagi palju.
Aga see selleks. Heategu tehtud, tekkis uus geniaalne mõte. Nimelt hakkasime ukakat mängima. Kõige naljakam asi ever. Geniaalsemad peidupaigad olid kleidi taga, tooli all ja teki all, rääkimata ka ülinaljakast varju-feilist. Hiljem kolisime ka õue, kus sai ka sakslaseid vihastada ja muid geniaalsusi teha. Varsti väsisime ära ja kustusime kuhugi ära. Marta magas ofc minu peal, mul on kassiaura vist.
Hommikune "hakkame kell 10 hääletama" jutt venis hoopis "hakkame kell 2 hääletama" jutuks. Sain kinnitust, et pelmeenid on kõige halvem söök ja põhimõtteliselt saime Keilasse ühe küla inimeste abil. Nice.
Praegu olen väsinud nagu dunnowat. Väga väsinud.
Varsti hakkavad ka Filmitalgute asjad peale. Uhti

2011-07-26T14:34:00.003+03:00

Mulle meeldib, kui mu unenäod hakkavad jälle minu stiilis olema.

Meil oli uus kool, mis oli jälle mingi Hogwartsi paralleel. Terve kool asus ühes kõrges ja väga laias tornis. Heldena oli just lapse saanud ja terve ta suguvõsa oli koolis, et seda toredat sündmust tähistada. Loomulikult eksisin mina kuhugi nende sekka ära ja kukkusin kogemata basseini. Sealt välja tulles kutsus mind kaasa Snape, kes juhatas mind koolist välja mööda salakäike. Nimelt oli riigikord muutunud ja ükski õpilane ei tohtinud tänaval ringi kõndida, sest terrorism oli arenenud kaugemale ja selle ennetamiseks oli kasutusele võetud karmid meetmed. Ehk siis lapsed olid koos ühes kohas (how smart). Läbi salakäikude jõudsime Snape'iga sügavale keldrisse, kus ta lükkas mind kuhugi liftisarnasesse asja ja lehvitas hüvastijätuks ja sõnas kaasa, et ma missiooni kindlalt täidaks.
Maailm väljaspool oli tuhmimate värvidega, kuna hiljuti oli toimunud mingi terrorirünnak, mis oli seni suurim ja terve maailm hakkas selle tulemusel vaikselt kustuma. Seega kõik meeltega tajutav läks tuhmimaks. Ehk siis iga hetkega me nägime, kuulsime ja haistsime üha vähem. Ja seda mitte selle pärast, et meie meeleelundid kaotasid oma teravuse, vaid terve maailm lihtsalt hajus. Väga huvitav.
Kuidagi kõndisin ma mingi traataia juurde, mis oli umbes mu pea kõrgune. Aias sees olid kõik mu sõbrad ja klassikaaslased, kes olid.. aias kinni nagu lambad. Mina kui rebel tegin loomulikult aia lahti ja järgmisel hetkel tulid kaks kappi turvameest mulle peaaegu kallale. Kuidagi sain ma olukorrast välja vingerdada. Järgmisel hetkel hakkasime me tegema plaani, kuidas elu paremaks teha. Samal ajal tulid aia taha kamp downi sündroomiga inimesi, kes tahtsid aiast üle ronida, aga ei saanud hakkama. Ma olin kindel, et tegu on mingi invasiooniga, aga siis meenus, et paar maja edasi on erikool ja.. kuidagi olid nad meieni jõudnud.
Meie plaan hävis kohe peale seda, kui kuskil kesklinnas (Keila oli siis hiiglaslik) oli toimunud taaskord pommiplahvatus, aga see pomm oli palju suurem ja halvemate tagajärgedega, kui tuumapommid. Igaljuhul oli tehnoloogia nii kaugele arenenud, et need olid uue põlvkonna pommid, mida tõepoolest kõik kartsid. Põhimõtteliselt tähendas sellise pommi kasutamine seda, et terve maailm hajub mõne päevaga. See oligi siis uuema aja islamiäärmuslaste plaan: hävitada maailm ning sattuda paradiisi. Igal juhul see sama pomm oli lõhkenud ja lööklaine jõudnud ka meieni.
Järgmine hetk ärkasin üles tundmatus kohas, minu ümber oli hallid varemed (kuna värvid olid peaaegu kadunud). Kõndisin veidi edasi, kui nägin turu inxu putkat, kus Sandra juurvilju müüs (ikka veel). Kamandasin ta endaga kaasa maailma päästma ja Sandra krabas veel kõrvalputkast kaasa burksi ja friikad. Ma pidin tema friikaid hoidma niikaua, kui ta tee peal burksi sööb. Mina aga olin piisavalt kobakäpp, et friikad kogemata maha kukutada. Tundsin end väga kurvalt ja maksin need Sandrale kinni (30 senti). Tegelikult oli mu plaan aga palju kaugem, sest need friikad olid ainsad asjad, mis veel oma kuldset värvi omasid, seega olid need .. immuunsed.

Ja siis ärkasin ma selle peale, et mu vend karjus jälle mu emale midagi.

2011-07-26T02:29:00.000+03:00

3 ratturit öises Keilas, käteta sõites, lauldes Eurovisiooni klassikat ja elu ongi nagu muusikal.

2011-07-25T13:35:00.002+03:00

Vaatasin siin, et Nõia-Ints on naisest lahku läinud ja kohe meenus mul see, et käisin unes ka vanglast läbi.
Nimelt me Tairi ja Sandraga vajasime väga-väga raha ja läksime panka röövima. Aga nii muuseas, et jõuda ventilatsioonišahti kaudu panka, pidime me külma südamega tapma terve perekonna. MIDA?! Kuna see maja asus saare peal, siis ma arvan, et tegu oli Norras juhtunu paralleeliga. Vähemalt ma sain kohtupingis aru, et ma midagi väga kohutavat teinud olen.
Vangla oli muide läbipaistvate seinadega ja väga steriilne. Interesting

2011-07-25T05:39:00.001+03:00

Ma ütleks, et mu puhkus on muutumas üksluiseks.

Kell on 5:40 ja ma istun kiuslikult ikka veel arvutis, et midagigi oma päevas muuta. Nagu Tyson ütleks: "Naaiisssss!"

2011-07-21T15:57:00.002+03:00

Hola!
Ma pole ammu oma kohvitassiga filosofeerinud. Mingi huvitav asi on see, et kui sa kord juba oled ennast filmimaailmasse keerutanud, siis on väga raske aega maha võtta. Mul on tunne, et ma ei suudaks mitte kunagi võtta üht päeva maha ja lihtsalt istuda.
Hetkeline mure on selles, et ma ei suuda hetkel teostatavat filmistsenaariumit välja mõelda. Tegelikult on mure nii väike, mul on lihtsalt vaja üht lugu. Üht lühijuttu või ideed, mida edasi anda. Kui see on olemas, on kõik juba lihtne, isegi dialoogi väljamõtlemine on lihtne.

Seega kui kellelgi on mingeid lugusid, ideid, lühijutte, mida vähegi saab filmiks teha, siis andke teada. Tahaks jubedalt midagi lahedat teha, aga üksi seda välja mõelda on vastik. Ja kes vähegi võttel olnud on, teab, et võtteplatsil toimuvad kõige naljakamad hetked ever. Pohmellirongide kõrval loomulikult.

Praegu tunnen ma, nagu ei suuda kohe üldse suve endasse haarata. Ikka veel on tunne, nagu suvi poleks päriselt veel alanud. Ma ei tea, tahaks vist rohkem tajuda ja endasse haarata Eesti suve olemust. Pidevalt on selline tunne, nagu ma oleks poolunes ja mitte päris üles ärganud.

Aga kui rääkida seni kestnud more-or-less suvest, siis palju istumist, vähem reisimist ja palju juttu. Tegelikult on see mu vanale hingele loomupärasem, kui mitmepäevane pidutsemine, aga midagi on nagu puudu. Ma ei ole nii "mobiilne" kui 13-aastaselt, kui me läksime iga päev häälega kuhugi ja rääkisime suurtest ideedest. Ma ei tea, mis see on. Hirm 9-to-5 töö ees vist. Okei, okei, ma tean, et kui lõpuks välismaale minek on, muutub kõik palju tormilisemaks ja ma peaks nautima seda rahulikku hetke.

Ja ma ei tea, vanemad vihkavad minu ideed välismaal käimisest. Kas tõesti on targem õppida aasta alal, mida ma ei taha õppida?

Keerleb, keerleb.

2011-07-08T13:54:00.002+03:00

Uued filmiideed keerlevad jälle peas. Suvel tahan ära teha. Enne Filmitalgute võtteid, sest siis on mul seal tegemist. Stuudioteema jäi ära ja selle asemel olen režissöör hoopis Lääne-Virumaal. Igal juhul hea.
Igal juhul keerutan oma filmi nüüd peas ja mõtlen selle võimalikult hussle-free'ks. Ehk siis näitlejad on jälle mu sõbrad, võtted on minu kodu ümbruses. Võimalikult vähe jama. Filmidega ongi see kamm, et sa näed TOHUTULT vaeva ja sellest rügamisest jääb filmi sisse ainult üks lühike kaader. Filmimaastiku ilu ja valu. Päris filmidega on see muidugi natuke teine, kõik on planeeritud ja tulemuslik. Indie-filmidega on natuke teine lugu: teed kõik ise, rügad nagu hobune, vastutad kõige eest ise ja lõpuks saad kätte tulemuse, mis eranditult mitte kunagi ei vasta ootustele. Ma tahaks tööle kandideerides kirjutada igasse kaaskirja, kuidas mul on niiii palju kogemusi suure hulga vastutamisega, aga kes ikka sellist asja tõsiselt võtab.

Tegelikult tahaks midagi naljakat ka teha. Midagi mitte-tõsist ja huumoriga. Seega, kui kellelgi on mingi hea reaalne idee, siis mina olen koostööks alati valmis. Tooge idee, ma mõtlen välja, kuidas asi filmile saada ja ongi hea.

2011-07-02T00:20:00.002+03:00

Ma olen ikka veel sõnatu. Mis siis, et vannitoas oma silmad peast nutsin. See pole ikka veel kohale jõudnud. Mis iganes see põhjus oli, ma ei mõista hukka. Mitte kunagi. Aga oleks ma vaid teadnud, et selline oht on, oleks nii palju teinud. Kahju, väga väga kahju on. Puhka rahus, sõber!

2011-06-19T19:22:00.001+03:00

Kes kurat andis ebaõnnele mu kontaktid? That bitch keeps stalking me all the time.

2011-06-13T23:29:00.003+03:00

Ma arvan, et septembrist saati pingutamine on viinud mind selleni, et isegi eksamile eelneva õhtu ei suuda ma kunstiajalugu õppima hakata. Ma loodan oma päästvale sopimälule. ehhee, ja mainele ofc.
Btw, inglise keel 94. Igal juhul parem

2011-06-10T22:22:00.002+03:00

Perse fuck noh trra. 87 punkti on minu silmis liiga vähe, kui tegelikult on potentsiaali rohkemaks. Ärge te mu intelligentsi siis eksamitulemuste põhjal vaadake, ma lihtsalt olen eksamite ajal närvis nagu koer enne jalutamist.

2011-06-10T12:48:00.002+03:00

Michel Sittow (1469-1525)

Esimene Tallinnast võrsunud maalijana saavutas rahvusvahelise tunnustuse.
Sündis Tallinnas kujuri ja maailja pojana, õppis esialgu isa juures.
1484a 15-aastasena siirdus täiendama Brüggesse
1940ndate lõpul algas tema hiilgav karjäär Euroopa kuningakodades. Temast sai Hispaania kuninganna Isabella õuekunstnik.
u 1504. astus Isabella väimehe Burgundia hertsogi Philipp Ilusa teenistusse Flandrias
1506 naasis Tallinna ema pärandusasju ajama (võõrasisa vastu)
1507 võitis kohtuprotsessi Lübeckis (Tallinnas ei saavutanud edu)
1506-1514. elas Tallinnas. Siin pidi aasta töötama sellina (tsunfti tavad)
24. dets 1507 võeti vastu Kanuti gildi
1514-1517 uuesti välismaal: portreteeris kuninga Christian II, siis siirdus Madalmaadesse, oli Hispaania kuninga juures
1516 Hispaania uue kuninga Karl I, siis Saksa-Rooma keisri Karl V teenistuses.
1517 tagasi Tallinnas
1525 suri, maeti Niguliste kirikusse. saavutas üleüldise lugupidamise.

Sittowi maale on säilinud ligi 30 (veel 30 maali on teada kirjalike allikate alusel). Tema maale leidub paljudes Euroopa muuseumides (Berliin, Pariis, London, Viin, Kopenhagen, Tallinn, Moskva) ning Ameerikas (Washington, Detroit).

Armastas maalida poolfiguurportreid ja madonnapilte.

Memlingi madonnad?

Christian II portree (1514, Kopenhaagen)

Hispaania printsess Aragoonia Katariina portree (Viiin)

Kaunimaks teoseks Philipp Ilusa ja Austria Margarete ning Karl V nõuniku Don Diego ge Guevara diptühhon. Formaadid väikesed, figuurid rõhutatud ümarplastilised.

Ka figuraalkompositsioone: pilte Kristuse ja Maarja loost Hispaanias?? "Ristikandmine" (Hispaanias)

kodumaal tegeles ta puunikerdustega.

1518 Püha Hieronymuse, surma ja narri kujud Niguliste kiriku jaoks. Nikerdas, maalis ja kuldas. Säilinud ei ole.

1520 Tartusse altaripilt

Püha Jüri kuju?

Sittowi väheste Tallinnas säilinud teoste seas on võib-olla kõige väärtuslikumad ülemaalingud Püha Antoniuse altari väliskülgedel (1518)

Euroopas teenis Sittow Madalmaade kunstnikuna, kes ta koolituselt oligi (teataval määral van Dycki eelkäija). Sündinud Tallinnas ning siinse meistrina jääb suurimaks isiksuseks ka Eesti vanemas kunstiajaloos.

M. Sittowi teosed ilmunud kunstiajalukku alles 1915. Hispaanias. 1940a identifitseeris ajaloolane Johansen meistri päritolu (ilmselt eestlane)

WUT

2011-05-29T12:29:00.002+03:00

Nõukogude Liidu allajäämine külma sõja relvastusvõidujooksus, majanduslik allakäik ja rahvaste vabanemispüüded viisid uue, senisest liberaalsema, nn perestroika-poliitika alustamiseni 1985. a. Tsensuuri ja julgeolekuorganite haare lõdvenes, hakkas juurduma sõnavabadus. Eestis algas eriti selgelt 1987. a nn uus ärkamisaeg. 1988. a kevadel-suvel algasid Eestis sündmused, mis oma olemuselt olid nõukogudevastane rahvarevolutsioon, mida hakati nimetama. Laulvaks revolutsiooniks. Uuesti tekkisid erakonnad jm poliiitilsed ühendused (nt Rahvarinne, kodanike komiteede liikumine jt). 16 novembril 1988 kuulutas ENSV Ülemnõukogu Eesti seadused Eestis NSV liidu omade suhtes ülimuslikeks. Ajalukku läks see suveräänsusdeklaratsioonina. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. 20. augustil 1991 kuulutati Moskvas toimunud vanameelsete kommunistide riigipöördekatse taustal (augustiputš) Eesti Vabariik iseseisvaks ning otsustati selle uue põhiseaduse koostamiseks luua Põhiseaduse Assamblee. 6. septembril 1991 tunnustas NSVL Balti riikide iseseisvust ning nõukogude anneksiooniperiood oli lõppenud. 1992 suvel toimus Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu rahvahääletus ning sama aasta sügisel valiti Riigikogu ja president. 31. augustil 1994 lahkusid viimased Vene armee väeosad eestist.

SAKIB

2011-05-27T22:59:00.002+03:00

Pinda käib see, kui kohustused tähendavad ajapuudust ja kodus õppimist/monteerimist. Mul on praegu räige sõpradevajadus. Õnneks homme on Keila päevad ja rahvast rohkem kui muda. Ma loodan, et kõigil pohmakas pole tänasest siis ja keegi laadaliseks tuleb.
Ja ma saan telekast ka ainult üht kanalit vaadata, sest puldi patareid on tühjad ja kanalit teistmoodi vahetada ei saa. (Õnneks on kanal 6 ja South Park)

2011-05-23T19:29:00.002+03:00

Lõpuks sain Tervisekeskuse reklaamklipid valmis. Busy times, aega läks plaanitust veidi rohkem ja ajaloo eksamiks jääb seega aega puudu. Loomulikult ei hooli ma sellest eriti, sest otseselt seda eksamit mul kuskil vaja ei lähe. Pigem oli tegu lihtsalt huvialase lugemisega.
Loomulikult ei saa asja võtta nii rahulikult, kui eksamini on jäänud vaid nädal. Olen teada saanud, et hertsog Magnus oli pussy ja kartis Ivan Julma viha (kes seda ei kardaks) ja sai Ivanilt endale 13-aastase naise. What an asshole. Ja Ivo Schenkenberg ei olnud üldse nii vahva, kui filmis.

Tegelikult algas minu hommik, nagu rapture day. Õues müristas, prügiauto tuli koos äikesega ja mina jooksin mürina peale tehniliste seadmete tagant juhtmeid välja korjamas. Ei saa riskida. Peale seda tuli terav valu kõhtu ja pidin ära minestama. Väga järsk terviserike. Täna on terve päev pea valutanud ja nõrkus peal olnud. Minul, kes tavaliselt üsna terve on.

Aga selge nüüd. Ma hakkan pasta bologneset tegema. Veame kihla, et mul hakkab jälle pastatoodetest paha. Varsti saangi ainult puuvilju süüa.

2011-05-19T18:21:00.001+03:00

Kolmandat korda matustel käidud. Üks kaitseingel juures.

Puhka rahus!

Ekstreemumolukorrad

2011-05-12T19:07:00.000+03:00

Matemaatika on mulle huvitavalt mõjunud. Ma olen hakanud reaalselt matemaatikaterminitega mõtlema. Asjad on ekstreemumis ja on nii palju asju, mis on võrrandisüsteemiga seletatavad. Ma mõistan täielikult reaalainete inimesi, kes seda iga päev teevad. Huh.. it haaaad.

Hea uudis on see, et igasugune närv põhimõtteliselt kõige raskema eksami vastu on kadunud. Jah, ma avastasin paar nädalat enne eksamit, et seda materjali on PALJU ja ma pean oskama lahendada kõige raskemaid ülesandeid ehk siis valdama kõike 3 aasta jooksul õpitut. Reaalsus on muidugi see, et ligi 70% sellest materjalist on selge (told you!) ning kui närvi ei teki, siis ehk pooled punktid saab kätte. Saaks valemid ka kuidagi pähe, oleks veidi kindlam tunne.

Pealegi andis mu isa hea soovituse juhuks, kui kalkulaatori patareid tühjaks saavad: Võta patarei(d) välja ja pane tooli jala alla ning pressi veidi aega peale. Deformeerumise tulemusena tekivad uued kontaktid ning kalkulaator peab veidi veel vastu.

lnx tuletis on 1/x, a^x tuletis on a^x korda lna, 1/x tuletis on 1/-x^2. Aitäh. 5 kolmnurga valemit on a * h / 2 , külg*külg*sin nendevahelisestnurgast /2, abc/4R , p*r, p(p-a)(p-b)(p-c)^0,5

Tegelikult oli vaja vahepeal ka eksamit, kus kõik on konkreetselt tõlgendatav ning asjad peab reaalselt pähe õppima.
Edu.

Busy times

2011-05-08T23:19:00.002+03:00

Estonglishit praktiseerida on nagu suitsetada. Pikemas perspektiivis on halb, aga hetke ajendil on nii hea.

Igal juhul on hetkel nii kiired ajad, et vaba päeva pole kuidagi suutnud endale juba pikemat päeva võtta. MATEMAATIKA MATEMAATIKA MATEMAATIKA JA VIDEOD VIDEOD VIDEOD. Juba ainuüksi eksamiteks õppimine on kiire ja pingeline. Minu puhul on lisandunud 2 väga suure töömahuga videot, millel on kindel tähtaeg.

Inglise keele eksam ei läinud samuti sugugi nii hästi, kui oleks võinud. Kuulamisülesanded ja umbmäärased mitmeti tõlgendatavad vastused ei ole eriti minu lemmikosa. Suuline osa läks samuti metsa. Minu närvid ei ole kõige kasulikumad asjad ja nad ei tööta korralikult hetkedel, mil iga mu liigutust ja sõna analüüsitakse. 19 punkti on valus laks. Samas ma tean, et ka teised fluent rääkijad said 19 punkti, samuti mõttetute vigade tõttu. Üks punkt siia-sinna.. ehk ei ole nii halb.

Matemaatika eksam ohjaa. Proovieksam läks tegelikult proovieksami kohta päris hästi. Arvestame nüüd, et valemid on tegelikult ka peas. Päris normaalse arvu punkte peaks saama. Loogiline mõtlemine peab lihtsalt alles jääma.

Põhimõtteliselt kuni ajaloo eksamini mul puhkepäevi ja "vaatan-täna-filmi" päevi mul ei eksisteeri. Success. Tulevikus tuleb intensiivset lõpuspurti niikuinii ette. Oma tihedas töögraafikus jõudsin isegi koertega jalutamas käia. Kahe koeraga eraldi btw.

2011-04-25T17:13:00.002+03:00

Fucking fuck.

Kirjand tuli nii halb, et praegu ma istun kodus ja nutan. Seriously. Kui läbi ei kuku, siis punktid tulevad nii halvad, et kõik saavad rõõmuga hõisata, kui andetu ma tegelikult olen.

Tegelikult ei ole, aga kirjutada ikka ei oska. Õigemini kirjandit ei oska kirjutada. Andke mulle natuke aega ja saate parima kirjandi. Pange minu kõrval kell tiksuma ja tulemuseks on "kui-veab-siis-20-punkti-kirjand". Ma ei ole inimene, kes suudaks puuris istudes andekaid sõnu loopida. Mul on vaja nii sõnalist, füüsilist ja stiililist vabadust. Ometi hetkelise seisuga olen ma kasutu eesti ühiskonnale ja piisavalt rumal, et mitte olla keskkooli lõputunnistuse vääriline. Faking kunstiinimene, kasutu frukt. Kasutu, sest on liiga närviline, et reegleid järgida.

2011-04-17T14:45:00.002+03:00

Kui välja arvestada lõbus 25-kilomeetrine rattaretk ja laupäeva õhtune Skypark, siis olen pidevalt õppinud. Seega pean enda seiklusrohket elu unenägudes elama.

Nimelt toimus minu juures suurejooneline koolilõpu suvelaager. Vahepeal olid Helina majasse kolinud lätlased, kes olid ühtlasi väga andekad filmitegijad. Millegi pärast olid nad pannud oma aeda üles näituse, kus selgitasid erinevaid kaameravõtteid ja trikke. Mina muidugi sattusin seda näitust vaatama. Järsku tekkis mu selja taha mu stalker (mul vist päriselus stalkerit ei ole, aga noh unenäos on kõik võimalik. Tegelikult oli see tüüp üks päriselu tegelase prototüüp, keda te niikuinii ei tea).
"Noh.. õpid teistelt jah?"
"Ee.. jah, ma vaatan siin, mis naabrid teinud on (kahemõttelisus heehehe)."
*creepy stalkeri häälega* "Noh.. miks sa siis mu kõnesid enam vastu ei võtnud?"
"Kuule sorry, mul telefon oli koguaeg kuskil kotis."

Ja järsku BANG ta võttis kuskilt püssi välja ja tulistas mind. Mina oma superaction reageerimisega põiklesin, võtsin ta käest kinni ja väänasin selle tagurpidi ja endast eemale. Samal ajal leidsin ma kuskilt enda nõrgema püstoli, millega teda vastu tulistasin (dunno-what. Mingi püstol, mis ei tapa, aga natuke haavab). Samal ajal poolhaavatuna juhendas mu stalker, kuidas ma peaks relva temalt ära võtma. Väga WFT moment. Igal juhul tema juhendite järgi võtsin relva talt käest, viskasin padrunid võssa ja läksin koju tagasi.

Samal ajal ärkasin üles ja katsusin, ega mul kuskil kuuliauke pole. Close enough.

2011-04-02T20:59:00.002+03:00

Elus juba kaks korda matustel käinud. Vahel on raske, et ma nii kaastundlik/sentimentaalne olen. Miks ma ei oska aja möödumist pokerface'iga jälgida nagu ma seda 7-aastaselt tegin? Vähemalt tähendab see, et mul ongi süda olemas. Praegu tunnen end vanana. Hing on vana.
Imelik on see, et samal päeval, kui vanaonu Leo suri, mõtlesin ma just tema peale. Ilmselt on mingi mõju siiski olemas.

Ja nagu ikka, hakkasin ma vanu albumeid vaatama ja avastasin, et mu vanaisa oli noorena ikka väga handsome ja itaalia maffia ning vanaema lihtsalt minu ilusam variant.

Ja muidugi oli hiiglaslik ämblik teinud võrgu albumi tahaotsa ja mina jooksin kiiremini, kui Usain Bolt.

dull

2011-03-29T21:23:00.002+03:00

Kui välja arvata faktid, et Heldena tegi kogemata turvamehele silma, see must kass on meie kooli ees väga randomiks läinud ja tegime näiteringis nalja, siis on väga tavaline värk. Reeded on muutnud oma tähendust ja nüüdsest on tegu tõeliselt ainsa FUNFUNFUN päevaga, sest ülejäänud päevadel on soovitatav istuda kodus ja õppida. Milline vaheldus indeed.
Väga igatsen ma ringi liikumist. Keha ei saa hetkel mingit koormust ja õue jooksma minna ka ei saa, sest mu kodu on ümbritsetud vallide ja maanteedega. Lumi, mine ära for fuck's sake. Keegi trenni viitsib minna?
Mis teema on sellega, et aeg iga õhtu nii kiiresti läheb? Kella keeramisel on praegu eriti tugev mõju ja mul oleks nagu iga päev tunnike puudu. Weird.

Aga okei.. ma ei suuda juba mitmendat ajaloo tööd järjest õppida ja kell on imeväel saanud pool 10. Ehk peaks teed tegema.

Varsti sõlmin oma esimese töölepingu videotööstuses. Ja kohe tuleb teine ka. Random but nice, kahju, et sellele alale hetkel pühenduda ei saa. Damn you, eksamid..

2011-03-27T01:22:00.004+02:00

Eile oli meil siis viimane linnas pidutsemine enne Le Grande Examiperiode. Pmst käisime Patrickus, Prives ja Hollykas. Kella 5 aeg lahkusime ja käisime veel Heldenaga 24h poes, kust lahkusime 2 kilo kartulite, viinerite, Nestea ja hapukoorega. Peale seda otsisime veel Karelit ja siis maandusime Kaire korteris. Nice.

Igal juhul meenuvad mulle mõned huvitavad tsitaadid, mida üldse seekord väga palju lendas. Ilmselt oli asi selles, et mul polnud prille ees ja kuna mul on kange miinus, siis ma olin praktiliselt pime.

"This guy saved me from fire. He saved my life. Ran into the building and carried me out."

"I study majandusteaduskond."
-"Economics?"
-"No, businessman."

"I have learned ancient Egyptian. It says "Amon-Ra is the greatest."" (Heldena kaelakee kohta)

"Don't laugh but my name is Nacho."
"What?"
"Yes, like the snack."

"Kui maatüdruk tuleb esimest korda Tallinnasse peole, siis ta läheb raudselt Toonikusse."

"Jah, palun, uksehoidja saab ikka mööda." (poisile, kes ust hoidis korraks)
"haha You made my day seega ma lasen su mööda."

"We are the kings of Szcžchwitzerland"

"Yes, and you are the queen of Africa!" (mulle)
-"Yes, because Africa IS definately a country"
-"Oh yes, and you must be the wife of Gaddafi"
-"Oh god he is the ugliest man I've ever seen!"

(Sõpruse ees)
"Please, we need to know how can we get to Tallinn!"
-"Umm.. this IS Tallinn."
-"No, this is Tartu."
*Pokerface*

"Kes lihtsalt tuleb oma harjaga ja roogib kõik need küünlad ära?"

"Vaata see tüüp kes vastu tuleb. See tüüp, kui ta meid sebima hakkab või midagi siis ma ütlen talle rrraisk mul on nuga!"

"Miks me üldse hapukoort ostsime?"
-"Ma ei tea, aga mulle tundus, et ma tahtsin hapukoort osta tol hetkel."

"Teate ikka, et me peame varsti rongi peale minema? Järgmine rong läheb alles migni 3 aeg."
-*magades* "Noooh, meil on veel sittakanti kartuleid ja viinerit ja hapukoort nii et .. "

"Ma vannun, et kui mingi tüüp veel meiega rääkima tuleb, siis ma küsin, kas ma tean teda üldse või miks ta meiega räägib!"
-"Jah.. aga see tüüp oli nii Arnold Oksmaa moodi, et juba otsa vaatamine on naljakas."

"Võta ise vastu."
-"Tsauuuuuu!"
-"Anna mulle *nimi*"
-"Teda ei ole praegu siin."
-"tra mind ei huvita, anna teda."
-"Ta ei taha sinuga rääkida, sest sa ropendad. Okei, ole musi tsauuuu"
*panin toru ära*
"Kuule.. su sõber vist vihkab sind nüüd.."

"Kes see tüüp on?"
-"Mul pole aimugi, aga ta tahab, et kõik temaga tantsiksid:"

"Mingid soome mehed on meie kotid ümber piiranud."

(ma ilmselt täiendan, kui meelde tuleb)

2011-03-22T23:32:00.003+02:00

Lõpuks raatsisin endale korralikud salongitooted osta. Joico shampoon ja palsam. Jutu järgi on shampoon tasuta, aga eks ta noh eriti odavam vist pole. pea 600 krooni kokku, aga liitri jagu sai kätte. Lisaks roosad kummikud ja The Godfatheri särk (mille ma nüüd selga panen thank you)

Tegelt pidin ma seda mainima, et aega on möödunud ja ikka satutakse gloryhole'i otsingutega minu blogisse. Amazing.

Homme väike kohtumine.

2011-03-17T22:16:00.003+02:00

Ma peaks võib-olla midagi normaalsemat kirjutama. Näiteks sellest, et Vabalava oli äge! Tublid tuttavad ja muu fun. Natuke kurb, et ma tähtaja maha magasin. Tegelikult oleks võinud avant-garde teatri ära teha koos mitte midagi ütlevate lausete ja pingi peal istumisega. Ja nähes teisi esinejaid, oleks isegi laulmise suutnud ära teha. Jah, kui ma kuulen ennast laulmas, siis ma oskan seda teha ka muide. Mu enesekriitika on teadagi kõrgel tasemel, seega superstaarisaate stiilis "aaaaa-need-ei-vaataaa-aa" laulja ma enam ei ole..

Mis veel, tänane päev on olnud mindfuck. Uskumatu, aga kehalise tund oli ainus lõbus hetk päevas. Võrkpall on üks tegevus, mis on eriti naljakas, kui vead on lubatud ja isegi soositud (,sest nii on naljakam).
Inglise keel suutis mu üllatavalt vihale ajada. Esiteks taheti mulle lisatööd peale suruda, sest ma "joonistan küll hästi, aga järelikult on mul liiga igav tunnis". For fuck's sake, kui ta teaks, miks ma seda kaarti joonistan..
Lisaks sellele kukkus mu elu vist teine 2 ära reported speechi tööga. Õnneks ei olnud ma isegi õppinud selleks tööks, seega oli tulemus vist loogiline. Samas ei õpi ma enamus töödeks, aga tulemus on ikka 4-5.

Väga laastav on muide näha kedagi kannatamas. Väga-väga-väga. Elu reaalsus on rusuv. Paratamatult on nii, et kui aastaid on mul kogunenud pea 19, juhtuvad selle ajaperioodi jooksul ka halvemad sündmused. Vahel peab nägema inimesi kannatamas ja rõõmustamas ja sündimas ja suremas. Ehk ongi aja parim külg see, et teda ei saa mingil juhul peatada? Või et elu paratamatus ongi paratamatu? On asju, mille puhul ei ole inimene võimeline midagi ette võtma. Vahel ongi nii hea.

Hetkel ma tunnen, kuidas haigus külge roomab. Vaikne salakaval vastik haigus. Sind oligi oodata.

Olgu, ma ei taha nii negatiivse noodiga lõpetada.

2011-03-16T22:15:00.003+02:00

Ma arvan et emalt päritud närvikava ja isalt päritud analüüsi-ja mõtlemisvõime on minus loonud koosluse, mis on liiga soodne erinevate häirete tekkimiseks. Justnimelt, ma mõtlen üle. Pssssshhhh, rahu nüüd. Time out. Seriously, kõigele maailmas ei ole vaja mõelda.

Oskus mitte mõelda on vajalik, aga mul see puudub. Ma olen lausa sunnitud multitasker. Selle pärast pean ma igal vabal hetkel soolatopse voltima. Täna kooris tuli 10 soolatopsi ära. Jah, ma ei saa teisiti. +1 häire jälle kirjas. Tegelikult peaks õppima kurgede voltimist. Kui 1000 täis saab, siis saab soovida midagi. Imeilusad Jaapani kombed..

Let us have a teenage moment please.

2011-03-15T22:34:00.002+02:00

Peale Poola reisi olen kokkuvõttes umbes nädalakese koolis käinud ja juba kummitavad skippimise mõtted peas. Asi ei ole selles, et ma laisk või lihtsalt loll oleks. Pigem on viga nendes kohustustes, mis praegu õlgadel lebavad. Lisaks koolile (, mis on iseenesest niigi koormav) on vaja edusamme teha ka filmiinimese karjääris, muidu aktiivse noorena. Kõige tipuks tulevad kokku veel halvad uudised, mida ei saa kuidagi tagasi pöörata. Elu paratamatus. Mul on sellega valus leppida, väga valus.
Selle tõttu olen ma hetkel täielik ratsionaalne pohhuist. Koolis asju sassi ei keera, sest neid ei saa ma tagasi pöörata. Filmimaailmas ei anna ma ilmselt kunagi alla, sest see on kirg. Välimusest on täiesti suva, suhetest on suva, korrast on suva, maailma probleemidest on suva. Pole iseenesest väga väärtuslik hetkeseisund, aga ometi on selline vegeteerimine vist minu arusaam puhkusest. Puhatud ei saa, aga vähemalt on kuradi hea tunne, kui peale 3 tundi matemaatika üliaeglast kirjutamist filmi vaatama hakkan ja muu maailma unustan.

Praegu on tegemist nii emotsioonivähese perioodiga, et kahtlen taaskord oma vaimses tervises. Igasugused häired, mis niigi minu puhul on avaldunud, ei vaja rohkem täiendusi. Aitab küll. Otherwise lõpetan ma endaga enne, kui esimene eesmärk täidetud saab.
See ongi ilmselt see maailma tajumise üks astmetest. Mõte, et seni lapsepõlves mõeldud tulevik on kauge sellest, mis tõenäoliselt saama hakkab. Igasugused abikaasa-pere-auto-raha-lapsed-kõrge iga jutt ja visioon on kadunud. See on teostamatu ja sisaldab kõike, mis minu loomusele omane pole.

Damn it, mul on vaja mõelda. Seda pikalt ja kaua. Miski pole korras.

Sunday report

2011-03-13T20:23:00.003+02:00

Mul on tunne, et selle nädalavahetusega hakkasin ma laksust tajuma elu olemust. Aja möödumist. Natuke raske on taluda seda, et Celly koonule koguneb üha rohkem halle karvu ja mulle ei jää enam jalatsid väikeseks ja inimesi, keda olen terve elu teadnud, ei ole enam varsti mu kõrval.

Filmid on teinud selles suhtes ühe suure teene, tänu neile on kõik elu detailid ja üksikasjad talutavad.

Mis ei tapa, teeb tugevaks. Elutargaks. Paremaks inimeseks.

2011-03-07T22:00:00.002+02:00

Pärast täpselt 26 tundi kestnud pikka reisi Wroclawist Tallinnasse olen ma ikka elus. Ausalt öeldes ei tundunud see reis sugugi nii pikk, sest enamik ajast kulus viimasel õhtul saamata jäänud une tagasi võitmisega. Selg ja kael valutavad pidevast kössis olemisest, aga samas sai ka raamatut lugeda ja mõelda ja Animal Kingdomi väga vajuvate silmadega läbi vaadata.

Mis siis ikka, järjekordne tavaelust põgenemise hetk on läbi. Palju uusi inimesi tundma õpitud, teised kultuurid, suhtlemine. Kõik koduigatsus, mis vähegi tekkida jõudis, oli viimastel päevadel täiesti läbi. Eestlased harjuvad kõigega ju. Olgugi, et aeglaselt. Samas oli terve hoone väga laialivalguv, 6 erinevat korrust ju siiski.

Nii palju erinevaid inimesi, palju erinevate kultuuridega suhtlemist.
Ma kahetsen vähest suhtlemist iga kord, iga kurrrradi kord. Olgugi, et minu Eesti grupis olid üliägedad inimesed. Ikkagi. Tegelikult ei suhelnud ma midagi nii vähe, aga võrreldes suvega ikkagi vähe. Praegu on mul tegelikult maandatud periood, kus ma tahan olla võimalikult tagasihoidlik ja vegeteeriv. Elujõu puudumine.

Viimane õhtu oli ikkagi üle kõige. Päeval tundsime unepuudust ja väikest pohmakat, võtsime asjad kokku, viimased sõnad, youthpass, sättimine, bowling ja fun, eesti keele õpetamine, jooksmine, hostel, sättimine, viimased joogid, piltide otsimine, padavai linna peale, eriti lahe klubi, tekiila ja õlu 7 zlotti (28 kr)! Retromuusika ja palju palju palju tantsimist, Maneliga Pulp Fictioni laulude järgi eriti improviseeritud tantsuduett, dance-battle, Juan on äge, kaks creepyt Poola guidot, oma poisid päästavad, Wayne ja Manel vallutavad tantsupõrandat (eriti ägedalt), a long walk home, trikitamine, Liis otsis põõsast, Michael päästis Maneli karmat ja sattus hostelisse, "PIZZA PIZZA!! ommg it's gone!", Kööki sisse murdmine, vahvlid, juhendajate ruumi tšill, Krsszšzszeki kontorisse sisse murdmine, "haha, i'll take a picture of you", uniuniuni, good night, pessu, pakkima, esimesed lahkujad, esimene laager kus ma ei nutnud, hüvastijätud baiii!!

Igal juhul.. viimased õhtud on ühed parimad ja naljakamad asjad vist üldse. Kahju, et just siis kõik lõppema peab. Ma nüüd kaon unne. A btw ma ostsin endale lõpuks Starbucksi termose ja suure punase pusa. Love.
Ahjaa, tänu Evale on minust kadunud igasugune oxford english ja ma räägin nüüd nagu .. ameeriklane. God damn it. Samas on inglise posh aksent liiga ülepingutatud, et seda teise keelena rääkida. aga mis aksendiga peaks välismaalane rääkima, kui ta raskest kodumaa aksendist möödub? Raske küsimus..
Ahjaa, mulle jäi kohutavalt külge Bulgaaria aksent. Ai laaik diiiiissss..

ma ei tea enam, mitmes päev..

2011-03-04T03:04:00.002+02:00

Nüüd on vahetuse kõige lahedam etapp. Kõik on omavahel head sõbrad ja asi kestab veel.

Igal juhul hommikul avastasin, et meie tuppa on juurde tekkinud veel üks poola tüdruk. Ma tean küll, et ta on ka meil siin laagris, aga kuna tal on vaja eksamiteks õppida, siis ta eriti kaasa ei löö ja käib koguaeg kodus. Igal juhul magas ta hommikul ilma voodilinadeta minu voodi kõrval, jalad mu pükste peal. Surprise-surprise.
Eile õhtul käisime natuke linna peal ringi ja olime lõbusad, siis käisime mingis pubis, mis on vist ains Wroclawi pubi, kus ka tegelikult suitsetada sees saab. Päris.. vahva.. Mina olin out of money ja istusin niisama. Üsna igav oli, sest muusika(, mis oli küll väga hea,) oli veidi vali, et rääkida ja valgust oli vähevõitu.
(muide see poola tüdruk just ehmatas mind sest me istusime kahekesi vaikuses, ma kirjutasin ja ta küsis mult järsku wifi parooli. creepy.. )
Igal juhul täna oli hommik söögine (võileivane indeed). Päeval viis Manel läbi mingi huvitava teatri bhmhmh (ma ei tea õiget nimetust) workshopi, mis oli üsna äge. Juhtisime inimesi oma kätega ja tegime niisama robotit ja üldse väga ägedad asjad. Pimesi teiste kompimine on ka kohati pervy. Eriti siis, kui sa oled puntras inimestega, kes peavad kinnisilmi aru saama, kes on kes ja kes on kus. Õhk on täitunud pimeduse ja "ihiihiiohooo" häältega.
Ma ei ole eriti eestlane hetkel, aga kas meil oli täna vastlapäev? Igal juhul meil siin Poolas on vist ka, seega me sõime mingeid häid pirukaid. nomnomnom.
Päeval käisime Market square'il, kus tegime oma performance'it (JAH MA OLEN SEDA LÕPUKS TEINUD!), et inimeste tähelepanu saada. Lahkasime probleeme jnejne. Ma panin terve aja üsna tuima, sest arhitektuur on palju lahedam. Nerdy me.

Ja nüüd päeva parim osa: me käisime Starbucksis ja ma sain lõpuks endale termose. AT LAST on mul normaalne termos. Lovely. Veel käisime läbi mingist kaubanduskeskusest, kus olid väga odavad hinnad. Mõnes mõttes nagu Eestis, aga ikkagi soodukad. Käed sügelesid, sest raha polnud, aga kõike oleks tahtnud. Väga naljakas oli ka ofc.

Õhtusöögil ma panin söögiga tuima ehk tarbisin ainult kurki ja tomatit ja mingit miscellaneous juustu. Rääkisime Leszekiga Tarantinost, aga kuna ta sõnavara pole nii hea, siis piirdusime pealiskaudsema arutlemisega. Õhtusöögi ajal tegime galiitslaste (hispaanlased noh) eestvedamisel väikse lauakontserti ehk siis terve laagriseltskond hakkas ühe laua taga lauanõudega muusikat tegema. Väga hästi tuli välja. Me oleme ägedad.

Õhtul kogusid kõik oma pildid kokku, et neeed näitusele panekuks sorteerida. Laulsime Eneli ja Liisiga Eesti lastelaule ja kaasasime ka välismaalased. Õpetasime Michaelile "Põdral maja metsa sees" ja "Ikka viin viin viin jne". Fun.

Pärast hakkasime Eneli, Didi ja Michaeliga pilte sorteerima ja õpetasime Michaelile eesti keele numbreid.

"Üks.."
"Üks"
"Kaks.."
"ppppppppppffttt WHAAT?!"
LOLOLOLOL
"you should hear how we say 12 months"
"how?"
"kaksteist kuud"
Sealt edasi tuli naerust nutmine.

Samuti tutvustasin ma neile teooriat, et iga part kannab koeramaski. Ma ei ole kunagi naerust nii tugevalt nutnud. Mul oli tõsiselt valus. Peale seda leidsime pildi, kus üks laps kõndis nagu räppar ja tõstis oma pükse kõrgemale, mis oli eriti naljakas. Ohjah, raske kirjeldada, kui naljakas meil oli.

ja nüüd lähen magama. Kell on siisn 2:24

Dzien dobry!

2011-03-02T20:20:00.002+02:00

Ehk siis lõpuks on mul aega 3 tundi kuni me ägedamad Wroclawi pubid läbi käime. Seega panen paar asja kirja, et ära ei ununeks. Kes tahavad teada, kuidas mul läinud on ja mida me teinud oleme, siis palun :)

Day 1:
Eestlastega kohtusime bussijaamas, kuigi alles Riias sain aru, kes Eneli on. Bussis istusin suvalise itaalia mehe kõrval, kes oli ilmselt häiritud minu läpakast ja nihutas ennast võimalikult kaugele (bussi luksused). Bussisõit oli pikk, aga ometi sain vaadatud Coffee and Cigarettes, natuke Pi-st (kuna mul oli veidi paha olla ja see film ei olnud sobiv paha-olla-vaatamiseks), seega vaatasin läbi ka Spirited Away.
Riias käisime McDonaldsis (kultuur missugune) ja sõitsime Kaunase poole. Bussis ma vist.. lugesin raamatut ja sõin I guess.
Kaunases oli confused bussivahetus. Saime pudeli vett ja terve tee Warszawisse üritasin ma bussipinki voodina kasutada. Liis ütles, et ta ei hakka kunagi aru saama, kuidas ma suutsin nii ennast kokku pakkida. Hommikul oli strong kaela-ja seljavalu. Siis algasid kannatused. :D
Nagu ikka siis Warszawi rongijaam on väga confusing ja külm ja meil polnud sularaha ja me ei saanud midagi aru. Lõpuks saime Jenny abiga ostetud ära piletid. Müüja rääkis meile poola keeles oma eluloo ja naeris nagu žukova. Otsisime kaua perrooni ja küsisime inimestelt ja olime kindlad, et nad on meile valetanud. Unustasime fakti, et tegu on Poolaga ja rongid hilinevadki 10 minutit. Rongitüübid on eriti ägedad, sest nad jooksevad rongist välja ja kannavad miilitsamütse ja vilistavad, kui sõitma võib hakata.
Rongis olid kupeed (minu first ever) ja väga kitsas. Läksime suvaliselt kupeesse, kus istus mingi poola mees, kes ilma sõnadeta võttis meie 15-kilosed kohvrid ja viskas üles. Loomulikult on nad väga abivalmid. Piletitega tuli ka väike jama, sest Isicu kaart ei kehti Poola rongides somehow. Müüja muidugi ei osanud ei vene ega inglise keelt aga ometi oli väga lõbus ja kätega saab kõike selgeks teha. Ka tema rääkis meile oma eluloo maha. Rongisõit oli 6 tundi. "Kuristik rukkis" on mul igal juhul läbi ja kaela magasin veel kangemaks.
Rongijaamas otsisime forever Poolakaid ja ma sain aru, et Poola on suht Poola ikka. Eriti rongijaam. Vahepeal kõndis meist vist maffia mööda ja mingid tüübid läksid meie kõrval kaklema. Üks puudega tüüp passis meid väga kaua ja küsis siis midagi poola keeles aga me ei saanud aru. Nukker.
Mina tassisin oma kolme kotti, kokku 26 ja pool kilo, umbes kilomeetri hostelisse. Väsimus missugune. Poola on tegelt üsna nice, sest siin pole tilkagi lund ja temperatuur on meeldivalt plussis. Süüa saime ka mõnusalt kohe alguses.
Me oleme Angelus Silesius hostelis, mis on kirikuga ühes majas, aga see kirik pole otseselt arhitektuuristiili mõttes kirik vaid pigem kirik ehitatud mingi paneelhoone sisse. Jah. Jumalateenistusi kuuleme ikka. Õhtul oli paar tutvumist ja harjumist. Ma olen ainus, kes on kahekesi toas Poola tüdrukuga. Alguses ta ei osanud inglise keelt (ehk ei julgenud), aga nüüd võin heaga öelda, et ta on väga tore. Pealegi ei ole meil duššijärjekorda, good one.

Day2
Hommikul breakfast. Tegelikult on siin väga imelik süsteem. Hommikul võikud, jogurt, cereal, vali ise. Päeval supp ja praad, õhtul võikud. Seedimisele pole eriti kasulik.
Aga jah siis paar tutvumismängu, tore tore. Vahepeal käisime poes (esimene ost - tarrararrarara - patsikummid!!). Ma eriti ei mäleta, mis me teisel päeval tegime, aga noh.. fun. International evening oli, mis venis eriti pikale, sest kõik tegid hullud kavad ja iga riik peale eesti tutvustas oma rahvustantsu. Kui nii siis nii. Eesti pidi ka olema, aga kuna venis nii pikaks, siis jätsime oma kommid kööki.. hommikuks oli enamus ära söödud. Siin ööbivad peale meie ka võõrad so..

Day3
Hommikul õppisime fotograafiat natuke. Analüüsisime fotograafia klassikat ja meile seletati iso-shutter-shutter speedi põhitõdesid väga segaselt. Õnneks ma tean selle kohta ja no problemo. kasutasime Nastjat modellina, sest tal on ilus nägu ja juuksed. Võinoh.. ta sobis selleks. Peale seda oli Wroclawis photogame ehk ülesanded ja fotode abil nende täitmine. Fun, meil oli äge tiim. Siis käisme vana trammiga mööda linna tuuril. Giid oli väga excited, aga viskas ägedat kildu. Wroclawis on liiga palju ilusaid maju. Kunstiajalugu too much. Õhtul käisime Poola poisi (ma igaks juhuks ei kirjuta ta nime, sest ma ei saa sellega hakkama) ja Bulgaaria tüdrukutega pubis. Nime ei tea, asus KFC kõrval. Pikk tantsimine ja Poolas on õlu 5-7 zlotti!! (1 zlott on u 4 krooni). Öösel koju. Poolas on huvitav tänav, kus on koos pubid, sex shopid ja kardinapoed.

Day4
Hommikul käisime linna peal pildistamas. Fun. Kuigi aega oli vähe ja mulle niisama klõpsida ei meeldi, ma olen pigem planeeriv fotograaf. You know, you don't take the photos, you make them. Ehk siis .. nagu joonistamine.. kind of. Visioon on peas paigas ja siis täidad selle. Aga tore oli ikkagi, mingi tüüp andis meile kiriku ees õnnistava kaardi Jeesuse pildiga, et rändurid ka jumalaga oleks. Kuigi ma usklik ei ole, oli see ikkagi armas.
Peale seda sõtsime Muslim Cultural Centerisse, kus nägime üht palvetamissessiooni. Loomulikult pidid naised katma kinni oma juuksed ja kaela. Ma olin hädas oma minisalliga. Siis rääkis üks tüüp meile niisama islamist, tutvustas tähestikku jne vastas küsimustele. Ta oli väga fun, natuke lahjendas mu hirmu ja seletas, aga ikkagi.. kunagi ei tea, kuidas üks või teine moslem on parasjagu koraani tõlgendanud. Muidugi see on tõesti tõsi, et meedia ja stereotüübid on liiga palju teiste inimeste arvamust kujundanud. Samas on liiga palju moslemeid, kelle puhul see stereotüüp vastab tõele. Igal juhul jah.
Õhtul analüüsisime pilte, sõime.
Varsti on pubidesse minek ja muu fun.

Loomulikult ei suuda mainimata jätta, et kõik siin meenutavad mulle kedagi. Weird, väga weird.

ah?

2011-02-22T21:49:00.002+02:00

Minu serious vaimne ettevalmistus raskeks tööperioodiks oli vist liiast. Kõik ülesanded on nõudnud minult palju vähem aega, kui algselt planeeritud, ning vaba aega on nagu ülegi. Teen ikka oma videoid (, mis hetkel pole küll minu videod, vaid pigem praktika) ja üritan olla tore. Ma ei tea, mis värk sellega on, et mida vanemaks ma saan, seda naljakamaks elu muutub. Seriously, ma kõnnin ringi nagu stoner, olles ise .. mitte-stoner. Kõigest on kuidagi kergelt pohhui, aga seda ainult kõige positiivsemas mõttes. Ära põe asjade pärast, mis pole seda väärt. Võinoh, panusta modernistlikult asjadesse, millesse panustamine ei oma tegelikult mingit loogilist seletust ja äkki tuleb välja midagi, mis sarnaneb meie Eestiga. Mulle ikka veel meeldib see võrdlus, sest see on nii tõsi.

Igal juhul olin kunagi šokeeritud mingist Youtubest leitud Band of Brothersi klipist, kus Ameerika sõdurid vabastasid mahajäetud koonduslaagri. Väga intensiivne stseen, väga. Seega ma kaevasin üles terve seriaali HD kvaliteediga ja subtiitritega (sest nii ei kao ka kõige tähtsamad detailid mu halva kuulmise taha ära). Mul on tõesti kahju, tõesti väga kahju, et ma seda sarja umbes 7.-8. klassis üles ei leidnud, sest siis oleks ma seda veel rohkem nautinud. Asjal,millel on IMDB-s skoor 9.6, ei saa olla halb. Polegi.

Ja kui ma juba rääkima jäin, siis.. ma kardan vananeda. God damn it, ma vaevu sain täisealiseks ja mu aju pole isegi veel arenemist lõpetanud, mina kardan juba vananemist. Oleks, et ma surma kardan, aga võib-olla on kõige kahtlasem asi selles, et ma ausalt ei karda surma, sest olen selle üle liiga palju mõelnud. Ei, ma kardan vananemist. Mulle käib pinda mõte, et üks organism ei saa olla stabiilne ja peab hakkama kuluma. Kulub, ja ei uuene kohe mitte kuidagi ja lõpuks on alles vaid kulumise jäägid ehk kestad ehk hälbed ja surnud rakud ja rakuprügi. Kahtlane, et see on üks erand minu ära-põe mõttekäigus. Huvitav. Ma peaks sellest joonistama.

Veebruari vahepostitus

2011-02-20T21:34:00.002+02:00

Mis ma muud öelda oskan, kui et iga päevaga tuleb mõtteid aina rohkem juurde. Vanusega tekkiv silmaringi laienemine, teadmiste kasv ja muu kompott muudab elu nii huvitavaks, et ei ole aega ega raatsimist isegi blogisse kirjutada. Osaliselt oleks tegu justkui taandarenemisega, sest kõik saab endale arusaadavate märksõnadega öeldud Twitteris, aga eks see jääb minu otsustada, kas tegu on ka tegelikult taandarenguga või mitte.
Seda tahtsin öelda, et see on lausa uskumatu, kui igav oli elu mõned aastad tagasi. Kui vähe ma inimesena teadsin. Ma ei väida praegu, et ma tõesti teadja inimene ka praegu oleks, aga tookord oli tegemist justkui karbi sees istumisega. Seejuures ei saanud ma ise ka aru, et tegemist on karbiga. Kurb on see, et väga suur hulk täiskasvanud inimesi elab ikka veel selles karbis.

Jah, tahaks lihtsalt mõtted kirja panna.

Kafka lugemine muide andis kohati võimaluse kirjalikult visualiseerida "seda" (siinkohal ei mõtle ma Dostojevski-stiilis mõrva), mida mul endal on nii raske isegi korralikult oma peas visualiseerida, veel vähem kirja panna. Kurat, ikka veel ei oska kirja panna. Eriti vihale ajab see, kui ma pean veel lugemiskontrollis panema kirja "Protsessi" peamõtte. PEAMÕTTE?! Mulle on siiani jäänud mulje, et Kafka on nagu universum, mis on nii keeruline ja läbipõimunud ja seletamatu, et mingi näruse peamõtte kirja panek on nagu kiilaspea kammimine. Mis sa ikka plõksid..

Kui igapäevaelust rääkida, siis hetkel on mul väga kiire aeg. Koolis on hetkel veel "lõpuspurt", kus iga aine soovib domineerida ja teha veel viimased rühmatööd ja muud funkyd asjad. Kui lisame juurde veel huvitegevused ning minu puhul ka filmimaailm, siis on koormus üsna suur. Kõige rohkem imestan ma seda, kui palju teha jõuan.

Filmimaailmas kui sellises läheb hetkel hästi. Filme vaadata pole jõudnud, sest see on hetkel puhkefaasis. Praegu on kõik vaba aeg läinud tegudele. Meeldiv on omada juba teatud filmitegija mainet ning saada huvitavaid pakkumisi. Lisaks tuli ka kena rahaline võit koju. Võib-olla on minu eesmärk BFM-i jaoks raha teenida täiesti täidetav. Muidugi on kasulik harjuda eriti tiheda töögraafikuga. So far, so good. Tiheda tööpäeva juures on kõige raskem ilmselt see, et 100% anda pole võimalik.

Nüüd tahaks teha täiesti korraliku, planeeritud valguse, kontrollitud võttepaikade, ettevalmistatud näitlejate ning ideaalse operaatoritööga tüki. Samas ei julge väga kõrgele ka tõusta, ehk lüüakse kooli uks kinni ja välismaa koolide jaoks hetkel raha pole..
Mõtlen liikuvate sõrmedega jälle..

Lugege raamatuid.

2011-02-08T20:21:00.002+02:00

Ma olen täielik sentimentaalse väärtuse hindaja. Üks asi, mis on minuga lapsepõlvest kaasa tulnud, kui ma iga asja kohta oma loo välja mõtlesin ja paarikrooniseid mänguasju hindamatuks pidasin. Ilmselt suudaks ma iga suvalise kivi enda jaoks mingit pidi väärtuslikuks muuta.

Igal juhul kirjutan ma siia, sest avastasin, et olen Twitteris vahest liigagi aktiivne. Otsustan praegu, kas hakata raamatut lugema, või filmi vaatama. Ja mis mind aitab? Ricky antud 10-pennine, mis on ühtlasi minu lucky coin.

Ahjaa, ma olen "Misfits"-ist sõltuvuses. Kahju, et ainult kaks hooaega praegu on. (Jah, mina vaatan sarju.. unbelievable)

2011-02-06T16:38:00.002+02:00

Jesus. Terve nädal on olnud täis tööd. Kui üks saab tehtud, tuleb kohe järgmine. Kui kõik on tehtud, algab töö, mis ei ole seotud kooliga. Kui ka see saab valmis, järgnevad kõik ülesanded, mida ei ole kunagi võimalik täielikult täita, vaid ainult parandada. Teadagi olen mina püsimatu, kui mingi ülesanne on täitmata. Seega on tulemuseks pidev rahulolematus ja puhkamisest ei tule midagi välja. Siiani on kõige parem lahendus olnud töö segamine sõpradega. Nagu laupäev. Plakat Heldena juures ja IT-pidu Olari juures. Nerd stuff.

Veidi aega tagasi lõpetasin "Protsessi" lugemise. Oi, kuidas ma tahaks, et mul oleks rohkem aega selle lugemiseks. Lõpp oli küll väga hea ja nüüd ma taban täielikult, mida tähendab "kafkalik". Mõnus, nagu unenägu (mitte küll minu, aga teiste ilmselt). Küllap läheb käiku nüüd Orson Welles'i film.

siiski on kaval ka siia vahepeal tulla.

2011-02-03T18:48:00.002+02:00

Seda ise märkamata on iga päev väga rutiin olnud. Üles, kooli, koju, õppima, internetimeelelahutus, kell on 11, magama. Põhimõtteliselt. 12. klass on röövinud nii palju aega ja kuna ma ei suuda keskpäraselt asju teha, pean ma ikka õppima. Kui mitte kooliasju, siis filmiasju. Ja kui mitte neid, siis on mul kodus 5 toredat kunsti-kultuuri-teemalist raamatut, mis ootavad uurimist ja analüüsi. Pluss veel muidugi fotograafia.
Tõtt öeldes mul ei ole ammu olnud sellist head hetke, kus maha istuda ja mõelda korralikult. Ma vajan sellist hetke aeg-ajalt, selline mõistus ei saa ilma.

Kuna mu elu on põhimõtteliselt täitunud hetkel kooliga, siis sellest mul rääkida ongi.
Kuigi ma olen kindlaks teinud, et neljapäevad on ametlikult kõige halvemad päevad, oli täna ometi naljakas. Oma osa mängib see, et inglise keel oli õpetajata ja lebo, kehkas ei pidanud jooksma ja eesti keel oli korraga arutlev ja väga naljakas. Ei juhtu tihti, et terve klass õpetajaga (olgu-olgu, meid oli kokku 5) on naerukrampides. Õpetaja luges meile ette Sartres'i "Sein"-a. Väga hea.
Peale kooli tegime näiteringiga valimisreklaami. More fun.

Ahjaa, ma vaatasin eile 127 Hours (ma ei taha kirjutada "127 tundi", sest see ei kõla õigesti ja inglise keeles ei panda jutumärke. Confused), mis üllataval kombel hakkas väga külge. Kes veel ei tea, siis üks tüüp (nimi Aron Ralston) veetis 127 tundi kuskil pärapõrgus maapraos, endal parem käsi kivikamaka ja kalju vahel täiesti kinni. Kuigi taolise sisuga filmis pole üldiselt väga palju erinevaid võttepaiku ja üldse visuaalset mitmekülgsust, on see ikka erand. Danny Boyle ikka oskab. Pealegi on erinevad piiriseisundifilmid väga minu teema. ma pikemat analüüsi tegema ei hakka, igal juhul kaasahaarav ja hea film. Vaadake kindlasti, ma siis lõppu ka ära ei räägi.

2011-01-11T20:55:00.002+02:00

Huvitav. Esmaspäev toimus armas esimene koolipäev uues koolis. Mis ma ikka öelda oskan. Kõige rohkem häirivad valged seinad IGAS ruumis, aga muidu on ülesehitus lihtne ja loogiline ning vähemalt ei lagune koost. Aatrium on suursugune.

Endal on natuke tühi tunne sees. Iga aasta on mul alanud suure sooviga õppida, aga see aasta on erand. Praegu on täiesti selge see, et ma ei taha õppida midagi muud peale ajaloo (kunstiajaloo) ja filmi. Mis on kind of see, milleni idee järgi iga õpilane jõudma peaks ülikoolis, aga ma olen juba aasta - poolteist natuke enneaegne.

Üks asi on kindel: kui ma juhuslikult New Yorki ei koli, ei saa mul kunagi olema valgeid seinu. fershuur

2011-01-02T08:27:00.002+02:00

si si. just jõudsime koju itaallaste juurest ja noh, goddamnit ma ütlen, et ma pole ikka elu üldse näinud. väga äge kultuur ja külalislahkus ja meloodiline keel ja saun ja itaalia joomismängud on huvitav mix. ja see korter oli ka nagu "The Dreamersist" välja kukkunud (aga korras). 2011 on siiani täielik ulme ja unenägu olnud ja ma loodan et see nii ka jääb.

aga minu jaoks on küll nüüd buonanotte!

KOHUSTUSLIK

2010-12-31T12:38:00.003+02:00

Mu unenägu oli väga NIGGASAYWHAAT.
Ma panin ennast sõjaväkke kirja. Nagu ma ikka spontaanselt kirjadele vastan, et raudselt osalen. Nagu ka seekord läksin siis sõjaväkke, kus oli veel palju tšikke, kes mingit moodi sinna sattunud olid. Esimene päev oli kinda äge ja peale seda saime kohe puhkusele. Siis meenus mulle, et damnit, ma saan ju alles aasta pärast sealt lahti ja siis on natuke hilja, et 12. klassi tagasi minna. Mind valdas paanika ja ma otsustasin ignoreerida kõike. Läksime emaga poodi
Käisime rõõmsalt emmega Selveris ja ma mõtlesin veel solaariumisse minna kui järsku OMG TUUMAPOMMIPLAHVATUS. Lendasin kõrgele õhku ja olin väga confused. Siis kukkusin maale tagasi, jumala korras ja kõndisin paari inimesega koopasse. Ma olen varem seda koobast ka unes näinud seega vsjo okei. Ann, Kai, Marko ja Kadri olid raudselt :D ja millegi tõttu Jake Gyllenhaal, kellega me siis telekat vaatasime. Ta lohutas, sest on ise nii palju maailma lõppu läbi elanud, et teab küll, mis tunne on.
Koopas oli jõgi, riideriiulid (nagu poes) ja diivan koos telekaga. Tšill. Ühes WC-s oli Consuela, kes seletas mulle, et Daisy seep on parim. Olgu nii.

Aga aastakokkuvõte. Kinda.. üõõh. Kiirelt siis. (tahaks pannkooki)

Jaanuar

1. jaanuaril oli kojutulek kõige külmem üldse. Naersime Anniga mingi suvalise tüübi üle, kes rongis magas
Ma läksin umbes kell 9 hommikul magama ja omasin kahtlast unerežiimi
Alustasin ettevalmistuskursusega filmiõppesse
Jäime minu eelmise klassiga kooli ööseks. VÄGA tore oli. Magasin ÕOV diivanil ja ajasime põranda vesipiibusütt täis. Käärik kinkis meile oma ploomimahla pealekaks. BEAT THAT, TEACHERS!
levis kõlakas zoofiili kohta
vaatasin palju filme

Veebruar

Märkasin esimesi pillide kõrvalnähte ehk siis võtsin juurde isegi siis, kui salatist toitusin.
Tegime Tairile üllatuspeo
Pildistasin lumetormiga fotojutustust Heldena, Kadri ja Mõmmiga. KURADI külm oli, aga meil oli väga naljakas. Ketšupijäljed on siiani postidel alles (sööbinud)
Käisin täiesti üksi Rammsteini kontserdil, aga elamus ei olnud üldse halvem kui sõpradega olles.
Korraldasime Moeshowd.

Märts

Käisin palju koolitustel
Käisime Pärnus koorifestivalil ja miniteatripäevadel. Läksime suvaliste poistega poissmeestepeole, oli väääga naljakas ja natuke creepy. Fun.

Aprill

Sattusime kursusega Kotka paviljoni filmima. Äge kogemus
Käisime Mammu sõbra Kristo juures ja väääääga äge oli. Ta ütles, et mul on kõige haigem fantaasia üldse, mis ei ole sugugi vale. Hommikul nägime lampi Akslit ja see oli imelik.
Öösel käis mu akna taga Arnoldi moodi HIIGLASLIK tänavakass. Creepy.
Tegin kurattosinadieeti, mis lõppes sellega, et pidin rongis ära minestama.

Mai

Ajasin Keila videokonkursi asju. Filmisin ja värki
Emadepäev oli Sandra sünnipäevaga koos. Filmisin ja proovisime kuusemaitselisi komme
Käisin Tartus sotsiaalreklaami töötoas. Väga tore oli, kogemus jälle juures.
Nägin ikka veel imelikke unenägusid.
Keila päevad ja Eurovisioon

Juuni

Ostsin õlivärvid
Võitsin oma sotsiaalreklaamiga konkursi ja sain Flip Mino HD kaamera
osalesin dokfilmi tegemisel, palju huvitavate inimestega rääkimist
raju jaanipäev, mäluaugud
Käisime Kadriga Pille-Riini piraaditeemalisel sünnipäevapeol.
Käisin Võsul DFK filmikoolis, väga äge oli.

Juuli

Unustasin blogi natukeseks.
Toimus Youth Camp (ma peaksin sellest video ikkagi kokku panema nüüd)

August

Kiku ja Hardy sünnipäev, mis meenutas tugevalt 8. klassi läbusid.
Käisime kinos Enter the Voidi vaatamas, mis oli väga võimas ja ajas mu hüpnoosi.

September

Kirjutasin "Stencilit" ja sain vääraka telefonikõne

Oktoober

Tegin filmi
Feilisin ja jäin haigeks
Ricky tuli Eestisse, aga ma olin haige.

November

Ricky oli ikka Eestis, käisime Hollywoodis ja niisama läbune. Pidutsesime mingite sisekaitseakadeemia vendadega.
Ostsin endale läpaka
Töövarjutasin issit ja tegin sellest video, millega võitsin videokonkursi ja sain 1000-kroonise Solarise kinkekaardi.

Detsember

Toimus rokipidu, mis oli halvem kui Moeshow, aga aftekal oli lõbus.
Palju sõpradega istumist ja Vallatut Aliast.
Jõulud jee söök
jnejne, inimsuhted on nii imelikud.

2010-12-30T13:24:00.002+02:00

Ma armastan seda, et hommikul ei pea kuhugi jooksma. Chill.

Tänane unenägu oli kahtlane, aga õnneks oli selles süüdi Mr. Nobody ja Les Amours Imaginaires, mille storyd omavahel segunesid. Goddamnit. Ma nägin unes, et Xavier Dolan ja Niels Schneider olid mu vennad, aga kuna meie perekonnas vahetusid emad-isad pidevalt, siis tuli alati keegi kaasa. Mingi gooti tsikk oli ka lõpuks meie õde. Vahe oli selles, et .. me armastasime kõik üksteist, aga mitte perekonna mõttes, vaid ikka seriously. Seetõttu ongi natuke jõle. Aga noh, kuna tegu polnud Eestiga ja minu mõistus on filmidega läbi põimunud, oli kõik nagu OK.
Põhimõtteliselt me rändasime kõik ringi ja lõpuks jalutasime kõju suvalisel kõrvaltänaval ja nägime pealt mingid narkoreidi. Loomulikult tuli mingi mutt meie peale karjuma (see õudne varjupaigamutt ajab mind unenägudes ka taga, tore-tore). Koju jõudes saime aru, et meie ülakorrus on aiaga piiratud ja toimub pidulik õhtusöök neile, kes on meie hetkelise pereisa sugulased. Mina, õde (nime ei tea) ja Xavier istusime aia taga ja Xavier nuttis, sest ta sai just teada, et meie kolmekesi oleme ainsana adopteeritud. Nice.
Mina olin õnnelik, sest hei, meil ei olegi siin mingi inbreeding. Ja unenägu lõppes epic kraanavõttega.

2010-12-27T02:58:00.003+02:00

Alati ilmuvad need internetiavastused öösiti. Kell on järsku 3 ja ma ei suuda lõpetada. Maailm on hetkel liiga avar, et korraks pikali heita ja paralleelmaailma lisaks näha.

Saaks nüüd korraliku valgustuse ja mu uus kaval plaan saab teoks. Ma olen juba nii palju liikunud, et suudan nalja teha DSLR-moviemakerite üle, kes armastavad sügavusteravusega mängida.. ehk siis mina sügisel. Huvitav, kuidas maitsed muutuvad.

Ja goddamnit, ma ei tea, mis nende noortega juhtunud on. Mainstream pole moes, aga automaatselt meeldivad kõigile Ray Banid ja moeblogid ja syntthhhh. (Kuigi noh, esimesed võivad tavalise poisi välimusega imet teha) Nagu koer ajaks oma saba taga või vares oleks tõrvatud katusel. Tegelikult olgem ausad: parem hunnik hipstereid (, kes tegelikult ka end harivad) kui rateplixide ja sarnase rumaluse populariseerimise comeback. NEVER AGAIN ei taha ma näha seda viimast.

Võib-olla peaks ma natuke tagasi hoidma oma hipsteri-,üksikema-,käsitööblogi-,rassismi-ja EKAnaljadega. On võimalik, et keegi veel solvub ja siis katsu sa seletada, et need naljad on pigem .. nalja üle nalja tegemine? Kuigi mul oleks küll paar head meemi Meme Generatorisse juurde teha. Ohjah, funny.

Jah, ma panen paar kildu siia. Und ei ole.

2010-12-26T12:35:00.002+02:00

Mul oli jälle unenägu, mis sisaldas kõike, mida mu unenäod ikka sisaldavad - sõda, relvi, filme, epic muusikat ja kunstiajaloolisi väärtusi.

Eesti oli suurriik, mis oli mingil ajaperioodil laienenud Prantsusmaani. Tegu oli ikkagi 20. sajandiga, sest tehnika oli nagu oli. Eesti rahvas oli jagunenud kaheks ja kõik rahvas oli sõtta kaasatud. Mina olin loomulikult ühes leeris koos oma sugulastega ja me pidime kuuekesi mingit Prantsusmaal asuvat põldu ja maamajakest kaitsma (nagu "Inglorious basterds" alguses). Loomulikult olin mina esimene, kes sai aru, et meil ei ole üldse kuule, kui välja arvata see salv, mis juba relvas oli. Kuna meil olid kõigil M1 Garand-id, siis seega igaühel... 8 kuuli, et hävitada terve hulk inimesi, kes üle põllu tulid (u nagu "Nimed marmortahvlis"). Pistsin kisama ja jooksin majja, et paanikas kuule otsida, aga ei leidnud midagi. Tagasi tulles võtsin kiiresti binokli, et näha, kes üle põllu tulevad. Minu üllatuseks ja kurvastuseks olid seal vihaste nägudega Eesti näitlejad. Õudne.
Lõpuks pidime kõik maha laskma ja ma avastasin, et üks kuul tappis mitu inimest. Ei ole meeldiv eesti näitlejaid maha lasta. Samas unenäos on see palju leebem.

Kui sõjaline konflikt oli läbi ja ma käisin pidevalt mingit kuulipildujat otsimas kohas mis oli segu Barsbütteli alguses olevast karjamaast ning Rummu järve ääres olevast niidust. Tee peale jäi hoone, kus vennad Lumiéred oma esimest filmi näitasid.
Vahepeal elasin ma täiesti Pariisis ning olin sinna kuidagi lampi tekkinud. Öösel läksin ilma uurima ja käisin Pariisi Pantheonis ja mingis räämas kohvikus. Siis läksin koju tagasi ja magasin. Üles ärgates tekkisin jälle eelmise sajandi keskpaiga sõjalisse konflikti, aga seekord olin hoopis režissöör, kes pidi tegema üliägeda epic filmi Eesti sõdadest. Kirjutasin kõik plaanhaaval üles ja mängisin muusikaga. Funky.

2010-12-25T15:27:00.002+02:00

Millal siis veel kui mitte jõulude ajal?
Uus postitus teha.

Tegelikult ei ole mul midagi siin öelda. Midagi sellist, mida reaalselt selle blogi lugejatele öelda. Tegelikult oleks vaja tervelt raamat kirjutada asjadest, mida ma öelda sooviks, aga midagi neist ei tasu siin öelda. Ma ei pea pidevalt kuskil tõestama, et päriselt ka mõelda oskan.

Võib-olla peaks muret tundma selle pärast, et ma Eestit vahel ei salli. Ilm on minu puhul suva, aga inimeste mõistes. Vahel tundub kõik väga pealiskaudne. Jajah, ma tean, et me kõik oskame raamatuid lugeda ja häid aforisme tallele panna, aga kui keegi reaalselt teistsugune inimene platsis on, käivad ikka jutud stiilis "vaata selle venna jalatseid". Teoorias on kõik väga elutargad, aga praktikas valitseb kambavaim ja traditsioonid. Ma ei räägi konkreetselt mõnest juhtumist, vaid ikka ja ainult üldisest suhtumisest. Kui ise selle üle mõelda, jõuab ehk kohalegi.

Olen jah inimestes pettunud, k.a. endas. Ka minuni ulatub selle mõju ja see on vastik.

Kogusin nüüd natuke tuntust "telenovelana" ja "ülinegatiivsena". Aga .. miks me anname teistele nimesid? ja miks on aktsepteerimiseks vaja käituda vaid ühtmoodi? Ja mis kuradi pärast on reaalselt mõtlemine halvem kui "keep smiling"?

Kas ma olengi sündinud vales riigis?

Laupäevahommikud (... ehk pärastlõunad)

2010-12-11T13:15:00.003+02:00

Eile oli meeldiv Allani juures istuda ja kõigiga Vallatut Aliast mängida (.. ma siiani ei mõista, millest selline nimi). Kuulsuste voor on siiani väga edukas :D
Öösel koju tulles oli mul rohkelt shitbrix olukordi, kui kaks suvalist purjus vene noormeest järsku noorteka müüri tagant mulle peaaegu otsa koperdasid ja kui Pae tänavalt kahtlased karjumised kostusid.

Praegu istun laptopiga voodis ja joon kohvi. Just hetk tagasi tehti ka meie tee lumest puhtaks ja vanemad läksid (at last) printerit ostma. Elu tipphetk, tõesti.

Ma juba pikemat aega mõtlen, et huvitav, kas kuidagi oleks reaalselt võimalik ronka kodustada. Mitte küll vangistuses hoidmist, aga justnimelt selles mõttes, et lind hoiaks maja ligi ja ei kardaks mind. Nad on nii targad, et kohe huvitav.

Rokipidu!

2010-12-05T00:31:00.002+02:00

Oeh, kuna eesti keele tunnid on tekitanud minus suure viha kirjutamise vastu, siis ma seekord kirjutan jälle halva stiiliga ja kiirelt.

Aeg lendas nagu segane. Proovid segatud PÖFFiga (minu puhul) ja hea tuju. Ma suutsin alles siis närvi minna, kui napilt enne esinemist arvasin, et üks video on puudu. Ei olnud, korras.
Üldiselt selle rokipeoga ma suurt rolli ei mänginud, tahtsingi kõrvale jääda ja muud kohustused vabatahtlikuna ja muidu filmiinimesena hoidsid samuti tagasi. Kahetseda pole siin muidugi midagi, sest keegi ei saa olla kahes kohas korraga. Teiste vigadest oskan ma õppida küll ja olen seda ka teinud.
Üldiselt draama käib meiega ikka kaasas. Algul olin ma draamadetektor, aga siis kutsuti mind paranoiliseks. Hüva, matame kõik maha. Hiljem olin nagu lilleke, kes närvi ei lähe ja laimama ei hakka. Nii palju närve sai säästetud.
Seda õiget lavanärvi ma sisse ei saanudki. Krudin tuli enne esinemist sisse, aga moeshow'ga võrrelda ei saa.
Esinemisel loomulikult sassi läks pea kõik, mis minna sai. Couldn't care less. Päriselt, ma pole ammu nii chill kõige peale olnud. Terve see päev oli täis suuri ja väikeseid feile, mis käibki asja juurde.
Tagasiside ei üllatanud üldse. Seda oligi oodata. Olime küll tantsudega vaeva näinud, aga mitmekülgsuse koha pealt ja visuaalse huvitavuse poole pealt jäi puudu. Muidugi olid tükid, mis päästsid päeva, aga üldmuljes ei olnud nii meeldejääv, kui moeshow. Sellegi poolest olime tublid.
Afterpartyl oli esimene FAIL muidugi koht, mis oli ... üks suur elutuba. Loomulikult see, mis algul paistis kurb, tuli hiljem kasuks. Kõik olid koos ja väga suurt gruppides hängimist ei olnud. Noh.. ja muusika + õpitud tantsud annavad nii hea koosluse. Pluss veel vanad laulud, mida pole NIII ammu kuulnud, kuid mis ikkagi peas on. Nice.
Nüüd pean läbi töötlema videomaterjali ja tegema toreda chill-bill-meil-on-lahe-lend video.
Täna oli mul viimane päev Kinomajas :/

2010-11-28T17:36:00.001+02:00

Kurdan oma laiskust. Ei viitsi enam matemaatikat, ajalugu ega monteerimist teha. Istun ja olen niisama. Vsjoo.
Homme uuesti vabatahtlikuks. Can't wait.

2010-11-22T00:35:00.002+02:00

Oh kui võimatu on magama minna, kui tead, et homme pead pooltes tundides õpetajaga kahekesi olema. Forgetting sucks.

Nälg on teatud piirini isegi täiesti nauditav. Terve tänase päeva ei olnud isu ja nüüd tahaks üle pika aja seapraadi süüa. Pole minulik soov, aga kuna juba kaks inglast kuulutavad internetis, et neil on täna õhtul roast dinner, siis mis siin ikka teha.

Kavalpea mina peaks endale tööd otsima suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks ja veel suveks. Ehk siis peaks rohkem häid mõtteid videole lööma ja unustama ära klišeed, mis siiani harjutusteks kasutusele on võetud.

Somehow on see isegi hea, et ma halva videokaardiga läpaka ostsin. Rohkem raha, rohkem aega, rohkem ideid. Ainus mure on vb see, et minu viharavi jääb mängude näol saamata. See selleks. Kui ma Vegasega ei monteeri, on kõik rahul ja korras. See neetud (i mean it) Vegas suudab ideaalselt välja tuua Ahvi ja Sõnni kombinatsiooni minus. (Ei, ninatargad, ma ei ole "see horoskoobitüüp" inimene)

btw, retrominutid.
http://www.youtube.com/watch?v=Tog1JgqxlaY

Meil olid kunagi kardinad nende mustriga ja kui ma kunagi selle kanga avastasin, käisin empsil järel, et ta mulle nendest kardinatest baldahhiinvoodi teeks. Sain, mis tahtsin. Äge, ma ei mäletanud neid.

2010-11-20T11:30:00.003+02:00

Olgu, tegelikult peaks ma paar sõna töövarjupäeva kohta üles kirjutama. Peaks natuke rohkem arhiivi kirjutama, kuigi koolitööd on igasuguse kirjutamisisu maha tapnud.
Igal juhul, kaval nagu ma olen, jälitasin oma isa. Linnavalitsuse ametikohad mind eriti ei huvita ja seega kasutasin võimalust, et osaleda videokonkursil ja ehk selle abil natuke populariseerida teadust noorte seas. Potentsiaali on tegelikult palju, aga enamus sellest potentsiaalist läheb kuhugi... raisku. Ma arvan, et kui ma ise juba omale ametivaldkonda poleks välja valinud, kaaluksin päris tõsiselt füüsikat. Oleks meie koolis füüsikale rohkem tähelepanu pööratud, saaks täiesti vabalt seda õppima minna.
Esimene kirjeldus töökohast oli "Iga hommik algab meil kohviga." Teisisõnu tehakse suur kannutäis kohvi ja arutatakse ilmselt kõigest. (Ma väga stalker ei ole ja pealt ei kuulanud.) Seejärel hakkab töö peale. Analüüsid, mõõtmised, arvuti töö, katsetamised. Oskaks ma kõigele nime anda, siis loetleks neid veel ette. Ruumid on täis selliseid detaile, et igas kohas midagi huvitavat leiab. Väävelhappe leidsin ühest lahtisest klaasanumast, nice.
Vahepeal käisime paar korda all laboris, kus oli veel paar lahedat (ja kallist) masinat, millele ma peast igaks juhuks nime pakkuma ei hakka ja googeldamine on pugejatele. Seega ma kutsun selle lihtsalt "monograin x-ray agregaadiks, mis on täis hoiatavaid silte". Laserit nägin ka ja kasutasin kavalalt ära läätse oma kaadrite jaoks.
Elektronmikroskoobi tööd otseselt pealt näha ei saanud, küll aga mikroskooppilte "puudega" kristallidest. Väga ilus.
Vahepeal oli söögipaus. Äge kollektiiv on neil seal ikkagi :D Mu isa sai norida üht doktoranti, sest teatud tähtis mõõtmisprogramm ei tööta neil suvest saati. It funny.
Vahepeal vaatasin tavalisest mikroskoobist üht päikesepatarei kihti. Väga äge :D

Üleüldse aeg jooksis nagu segane.
Video renderdab ka praegu ja ma avastasin, et kõik issi töökaaslased meenutasid kas mu tuttavaid või mingeid filmitegelasi. Äge.

Ja ma ütlen päris ausalt, et monteerimine on üks vastik asi, aga samas ma armastan seda. Tehnika sakib.

2010-11-16T23:25:00.003+02:00

Kool on viimasel ajal päris huvitav. Minu humanitaarpool on vähemalt kirjutamise osas täielik reaal. Mingi osa mu ajus on nende paari underage-alcoholic aasta jooksul natuke ümber pööranud. Vahet pole, et ma pole kunagi alkohoolik olnud. Underage olin kunagi ikkagi. See võib aju ära küll kammida. Hinde pärast ei hakka võõrsõnade leksikoni ka ümber kirjutama.

Millegi pärast on see aktiivne osa minust natuke hajuma hakanud. Ei viitsi enam midagi korraldada ja teha. Ilmselt on mu allasurutud stress natuke mõju avaldanud. Lugesin eelmise kevade vihikuid ja pidin tõdema, et goddamnit, ma kirjutasin päris andekaid asju. Peaks selle fooni tagasi saama.

Ma ostsin täna endale laptopi ka ära. Dell Vostro 1015. My precious, katsu sa mingi MSNi viirusega semmima hakata!

2010-11-07T14:51:00.002+02:00

Rõõmus uudis on see, et ma saan endale üsna pea laptopi osta ja ei pea enam muretsema teiste piinamise pärast ja lõpuks ometi saan koosolekutel kiirelt ja tõhusalt kaasa lüüa. Kahju, et ma oma isa vist väga vihaseks ajasin, aga what can I say... minust ei ole tehtud sarja "Üks päev..", seega on raske näha, kui palju seda tegelikult vaja läheb. See selleks, küll ma veel tõestada oskan.

Kirjandi kirjutamine on ikka veel üks suur junn. Sisu justkui on ja palju-palju häid näiteid, aga noh kui mu film võib stiilne olla, siis mu kirjand on tõesti sama stiilne, kui kudumine. Kirjand on tõesti ainus asi koolis, mida ma ei oska. Ilmselt kirjandi õppimine hea näide sellest, et liiga negatiivne õppus ei pruugi alati lahingut kergemaks teha. Ehk see on umbes sama, nagu mulle oleks nii palju vitamiine sisse antud, et sain neist üledoosi ja nüüd olen puudega. Nice. Eesti keele eksamiks võiks olla hoopis ühiskonnakriitilise avangard novelli kirjutamine või midagi muud loovat. Siis saaks hakkama.

Mida veel? unenäod.
Loomulikult nägin ma pool ööd unes seda, et mu maja kõrval oli maantee ja rekkad möödusid ja terve pool hommikut kujutasin ma ette rekkade möödumise häält. Wau.
Peale selle nägin ma unes, et emps oli umbes samasugune usuhull nagu "Carrie"-s. Ta polnud ainult kristlik, vaid mingi muu muinasusk, mille üks põhimõte on, et surnukeha tuleb säilitada. Seega hoidis ta meie kaua kadunud koera Mukit sügavkülmas. Ma läksin teda vaatama ja ta oli elus.
See oli nii.... flashback. Tuletas mulle meelde, kui hästi ma Mukit tegelikult mäletan ja kuidas ma teda igatsen.
Loomulikult nägin ka seda, et Arnold oli tegelikult pedofiil ja rääkis mulle, et talle meeldib akna peal vaadata, kuidas väikesed lapsed kooli lähevad. Noh, ma ei tea. Sellel on tõepõhi all, sest ta tõesti istub kogu aeg akna ääres ja lapsed lähevad tõepoolest kooli. Või on pedocati nägemine juba naguke Paldiski maantee poole?

Siiski, ma hakkan nüüd oma kirjandit käsitsi ümber kirjutama. Hesus.

Sina oled madam!

2010-10-27T16:05:00.002+03:00

Ma isegi ei tea, millal viimati kirjutasin. Ainult seda tean, et aega on palju-palju möödunud ja mina võin ennast blogi suhtes laisaks pidada.
Tegelikult on vahepeal palju juhtunud. Kaader oli feil. Sain stiilseima filmi tiitli ja jäin isegi operaatori auhinnast ilma. Samas ma olen kindel, et see oli minu.. kunstiliste feilide (ehk meelega tehtud fookuse kõikumine) pärast. Kui tegemist on amatöörfilmidega, ei hakka keegi arvama, et tegu on meelega tehtud asjaga.. ehk madal tase oli mulle saatuslik. Mina oma tuhinas ja tähtajaga võidu jooksmises unustasin sellegi ,et sisu on tähtis ja kui asjaolude tõttu tuleb mõned sisupunktid ära jätta, on tulemuseks halb kompott. Seega olen ma üsna kindel, et keegi seda filmi ei näe. Ilmselt teen mingi cinematography reel-i, sest sealsed kaadrid mulle meeldisid. Ma sain kaks 150 krooni väärtuses Piletilevi kinkekaarti, seega.. ma pean vist kellegagi kuhugi minema? Ei tea, ei huvita enam eriti.

Ricky tuli ka Eestisse! oioioioioi kui tore on näha sõpra, keda aasta ja paar kuud pole näinud. Inglise keele praktiseerimine tuleb samuti kasuks, kuigi ma seda eriti palju teha ei saa, sest...
..ma olen haige. Nice. Pühapäevasest mütsita trallitamisest sai feil. Angiin on ilmselt. Palavik on kõrge. Kõige hullem kaotus oli sealjuures fakt, et ma ei saanudki Biffy Clyro kontserdile minna. Tra mina ja mu palavikuga eriti nõrk keha. Siiani olen väga pissed.

Haigena olen ma saanud loomulikult oma aja raiskamise annuse. Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi mõttetut tegin. Vahel peab ausalt ka selliseid asju tegema.

Ja ma olen nende paari päeva jooksul söönud tõesti koti mandariine ja umbes 200 grammi Prantsuse kohupiimakooki.. ehk selline toit mind igal juhul tervemaks ei tee.

Ahjaa.. ma pean millalgi vist Telliskivi loomelinnakusse minema PÖFFi asjus. Ma ei tea, haige olen ju.

2010-10-16T14:36:00.003+03:00

Eile oli üle pika aja see päev, mil ma võisin süümepiinadeta minna sõpradega aega veetma. Hea, hea. Kahju, et mul külmetusest (?) üsna halb olla oli. Muidu oleks ilmselt veel edasi ja hommikuni läinud. Autoga koju sõites meenus mulle jälle, miks mulle omavanustega ühes autos sõita meeldib. Muusika on elav ja vali ning aitab mõtelennule erakordselt palju kaasa. Tänavad mööduvad ja muutuvad ja iga uus paik võib tuua uue mõtte. Mõnus.

Igaljuhul ma peaks oma filmitegemisest paar mõtet ka üles kirjutama, sest kahju oleks mõtted ära unustada.

Idee: Selle filmiga tahtsin ma teha palju teistmoodi. Ei viitsinud enam tüüpilist naistekat teha koos päikesepaiste ja roosidega (nagu "Kevad" enam-vähem oli). Pigem tahtsin teha midagi põnevamat ja sellist, mis reaalselt Keilas kunagi ei juhtu. Graffiti olemus on mulle alati meeldinud, seda eriti sõnumite edastamise eesmärgil. Kurikuulus Banksy on vist kõige kuulsam näide, aga andekaid on loomulikult üle maailma. Kahju, et mul graffiti osas kogemus peaaegu puudub. Aga jah, üldiselt algidee oli paigas, lõpp ja sisu välja mõtlemata. See oligi koht, kus ma libastusin. Mulle oli tähtis operaatori-ja montaažitöö, mitte hea idee (, mis tegelikult on amatöörfilmide puhul oluline). Proovisin jätta vahele tüüpilised klišee sisupunktid, aga ilmselt läksin ringiga tagasi. Midagi geniaalset on raske välja mõelda koolis vahetunnis mõeldes. Üks asi, millele ma tähelepanu edaspidi pööran. Ehk peaks juba praegu hakkama uut ideed välja mõtlema, et veel enne eksameid miski paika panna?

Ettevalmistused: See oli periood, kus ma polnud sugugi kindel, kas see film üldse kunagi valmib. Ebakindlus, sest nii palju oli vaja inimestelt küsida ja organiseerida. Kõike pidi tegema, sest ma ei tahtnud vähemaga leppida. Tore, et maailm on täis vastutulelikke inimesi.

Filmimine: Ilmaasjata ei öelda igal pool filmimaailmas, et tegu on kõige pingelisema perioodiga filmitegemise protsessis. Kõik võib olla perfektselt planeeritud, aga ometi langeb umbes 40% plaanidest ära või juhtub midagi äkilist või ei saa luba või keegi jääb haigeks. Ja nii ongi, kuigi minu võtted ei olnud perfektselt planeeritud, oli siiski palju eeltööd tehtud ja kaadrid paigas. Loomulikult ei olnud ma harjunud sellega, et kõik ei lähe kohe kindlasti plaanipäraselt ja paanika oli pidevalt. Filmiideest langes ära palju tähtsaid elemente (kõige tähtsam vast see, et pidin Anni üldse välja jätma). Järgmine kord tean, et Tarkovskil on õigus (, kuigi ma pole selles kunagi kahelnud) ja filmiidee tulebki teha 200% täiuslikuks.

Samuti avastasin, et filmivõtted on reaalselt kõige naljakamad kohad. Võib-olla on selles süüdi mu sõbrannade (eriti Sandra) kooslus. Kõhulihased said palju vatti. Oleks aega olnud, oleks veel toredam olnud nalju ka nautida.

Organiseerimise koha pealt annab film ikka tohutu kogemuse. Kaasa aitab justnimelt see, et sa teed kõike üksi ja kui sa täiesti metsa kõik keerad, pole kedagi süüdistada. Ja kõik hakkavadki edaspidi nägema, mis vigu sa teinud oled. Ta on karm, aga treenib nagu boot campis.

Viimase võttepäeva lõpus oli nii hea tunne, et vedasin dolly torud ja karkassi koos tehnikakohvri ja statiiviga üksi koju. Ei häirinud üldse, kuigi pärast ei saanud paremat kätt tõsta.

Monteerimine: Ütleks, et kõige pingelisem periood. Võib-olla oli tegu üldise väsimusega, aga õudne oli. Kuna minu arvuti on päevinäinud odav Ordi, siis pika filmi monteerimise osas ei hakka ma temale lootma. Seega monteerisin oma isa kallis Delli arvutis. Kahjuks on monteerimisprogrammid miski, milles on raske täiesti loov olla, nagu operaatoritöös ja kuna ma olen siiani liiga ego/laisk olnud, et kuskilt monteerimist õppida, ei teadnud ma ka seda, et filmitükke tuleks eraldi monteerida. Shiiz. Tulemuseks ÄÄÄÄÄRMISELT aeglane arvuti. To be honest, nii aeglane, et nii pilt, sellega kaasas käiv originaalheli, mikriheli ja muusika lagisid kõik ning olid täiesti paigast ära. Täielik kaos.

Peale selle pidin eelnevalt pildirea kokku panema teises monteerimisprogrammis, et Vegas toda üldse vastu võtaks. Kokku on mu filmi 5-6 korda renderdatud (kokku koos kustutatud versioonidega ligi 30). Heli sünkroonimine täiesti pimesi (kuna ei visuaalselt ega kuulmise järgi seda paika ei saanud) kella poole kuueni hommikul ei olnud meeldiv. Aga nüüd on see möödas. Minu lemmik ütlus on alati olnud "Mis ei tapa, teeb tugevaks", sest see on nii positiivne ja alati saab igast halvast kogemusest kasu. Nii ka sellega.

Kuni järgmise korrani. Küll ma varsti filmi üles ka laen.

LÕPUKS

2010-10-13T00:49:00.002+03:00

MA SAIN OMA FILMI VALMIS!!!

Uskumatu, alles kuu aega tagasi olin ma täiesti kindel, et kõik mu plaanid jäävad mõteteks, aga ikkagi tegin ära. Tore.
Loomulikult on tulemus plaanitust umbes 200 x hullem, aga eks ole süüdi nii minu liigne positiivne ellusuhtumine ja kogemuste puudumine ja kõige rohkem siiski asjad, mis minust ei olene.

Eile öösel monteerides olin ma kindel, et oma rõõmudest ja muredest saaks raamatu kirjutada, aga ega ma migni Coppola pole, et film raamatut väärt oleks. Eks paar sõna paneks kirja küll.

Kõige imelikum oli täna telekat vaadata, sest ma olin nii harjunud mõttega, et vaba aega minu jaoks ei eksisteeri ning iga hetkega tuleb filmi edasi mõelda ja arendada. See selleks.

Aga olgu, homme pikk päev, bye.

vanainimesed ja telefonid

2010-09-19T15:28:00.002+03:00

Tuleb kõne. vanem naisterahvas.
Mina:"Jaa?"
Helistaja:"HALLO!"
M:"Tere!"
(vaikus)
M:"Hallo?"
H:"Hallooo?"
M:"Jaa, ma kuulen!"
H:"AMI!"
M:"Ee.. tere!"
H:"Tere, Ami!"
M:"Ee.. Ami?Teil on vist vale number.."
H:"Hallo, Ami!"
M:"Teil on vale number."
H:"Mida?"
M:"Teil on vale number."
H:"Ma helistasin ju 6033135."
M:"Eeii, see on 6044115."
H:(kõrval olevale inimesele)"Kuule, see on see 6022115."
M:"Ei, meil on 6044115."
H:"Aga mina helistasin 6022115. (kõrval olevale inimesele) Mis sa valetasid mulle või? 60 blalba(numbri mõmin)
M:" :D:D:D:D Head aega!"

Meenutab haiglaselt 16115 juhtumit. Kuidagi juhtub see ainult minuga, et helistavad vanemad inimesed, kel läheb reageerimisega natuke kaua aega.

Aga täna sain Kaspari ja Karmo käest suure hulga tehnikat, et järgmine nädal kohe filmima hakata. SUUR AITÄH!

Haigus on huvitav

2010-09-12T10:10:00.003+03:00

Kool on nüüd mõne päevakese jõudnud kesta ja minu aju on lõpuks hakanud närviimpulsse korralikult edastama. Ehk siis mõte suudab peale suvist vegeteerimist natuke liikuda ka. Eks vahepeal peabki natuke tuim udu olema ja laskma oma ajul puhata. Igal juhul..

Ma olen haige, tõbine, viiruse poolt maha murtud. Paha on olla. Ometi ei takista see mind õppimast ja lugemast, mida ma suurest kohusetundest teen. Filmi olen edasi kirjutanud, kuigi minu puhul on väga raske välja mõelda dialoogi, mis ei ole sama lame kui tüüpilisel BFM-i sisseastumisfilmil. Ma ei tea, kuivõrd olen ma selles õnnestunud, aga vähemalt sai öeldud, et see on raske. Pealegi on eesti keel natuke teine asi ja seda ei saa niisama inglise keelest tõlkida. Kujutage ette eestikeelset spaghetti westerni? brrr...

Üleüldse on praegu raske Eestis olla, kuidagi jääb loovust ja niisama mitmekülgsust väga väheks. Minu sisemine maakas on kuhugi ära kadunud ja igasugune rahulik eluviis ja loodus ja "hariks vaikselt põldu" mõtteviis on täielik vastand. Huvitav, et ma kunagi ei kujutanud ette elu Tallinna kesklinnas.

Ma niisama mainin, et mu valgel orhideel on 12 õit..

Ja ma ei ole siiani ära otsustanud, kas mul on mõtet minna autokooli, kui ma lähima 2-3 aasta jooksul ei saa endale autot lubada?

And it's over

2010-08-31T21:13:00.002+03:00

Uskumatu, et suvi,mis just just algas, on juba läbi. Kunagi varem pole sellist aja kadumist tajunud. Ma võtaks oma toreda suve ka kuidagi kokku Twitteri postituste ja Flip-i videote abil, aga praegu ei suuda ma midagi muud teha kui oma filmi edasi kirjutada. Kõik muu tundub praegu aja raiskamine.
Täna on tegelikult üsna tegus päev olnud. Sain oma õlimaali valmis (ilmselt täiustan ma seda veel muidugi), tegin kooki, vaatasin mõned lühifilmid läbi, tegin peaaegu valmis stencilid oma filmi jaoks, kirjutasin filmi ka edasi. Kaameratööks on liiga palju mõtteid, seega on raske valida, sest tean, et igast tärkavast mõttest on veel üks parem mõte mõtlemata.
Päev on liikunud kiirelt. Homme on tähtis päev. Viimane aasta.
Imelik mõelda, et ilmselt kaovad praegused sõbrad peale kooli ära, kuna kõik kaovad erinevate ilmakaarte suunas oma elu elama. Kaasaarvatud mina. Kui 9ndas oli raske oma klassist lahku minna, mis siis veel sõpradest saab?

Loomulikult ei saa ma mainimata jätta mõtet, mille "Enter the Void" taas esile tõi. Lapsena, juba paariaastasena tekkis mul vahest väga sügav mõttessevajumine. Ma vajusin pikaks ajaks mõttesse ja imestasin selle üle, et see ongi nüüd mu elu ja ma olen selles kehas kinni ja kuidagi välja ka ei saa. Sirutasin käed ette ja mõtlesin, et kuidas on võimalik, et ma hõivan nii suure ruumi ja ulatan nii kaugele. Seda on emotsioonideta arvutis väga raske seletada, aga täpselt selline tunne, nagu hing (või lihtsalt mõtlev pea) oleks alles sellesse kehasse tekkinud, lootes, et on ka tagasitee. Varem ma nende mõtete tagamaadele ei mõelnud, aga kahte asja kokku viies tekkis väga suur omg-moment. Hingede rändamisse ühest kehast teise olen ma juba eelnevalt uskunud ja pidevalt kogen/näen/kuulen asju, mis panevad sellesse veel rohkem uskuma.
Ja olgem ausad, palju lohutavam on mõelda, et peale surma toimub ikkagi midagi kui suvaline blackout ja kõdunemine :D

Enter the Void

2010-08-30T12:00:00.003+03:00

Lõpuks ometi. See kuulus PÖFFi film, mida ma lootsin ikka ja jälle näha. Saabus kinno, läksime vaatama.

Ma olen oma blogi üsna unarusse jätnud, aga selle filmi peab ära mainima.

Ütleme nii, et ma pole kunagi olnud hea sõnaseadja ja ilmselt ei suuda ma kunagi väljendada enda emotsiooni sellest filmist.
Juba tiitrid näitasid, et tegu ongi sellise filmiga, mis minu maitsele väga hästi klapib. Epilepsia ähvardab.
Esimestest minutitest viimaste sekunditeni olin täielikult kaasa haaratud. Ma ei tahtnud, et see film kunagi lõppeks. See oli tõesti nagu narkootikum mu silmadele ja filmihuvilise ajule. Film täis never-seen-before lahendusi.
Sisu oli täiuslik. Mitmetahuline sügavustesse kanduv jõgi.

Jah. Ütleme nii, et iga osa filmist oli läbimõeldud ja viidud piirini, mis viib filmi täiuslikkuseni.
Tegemist on filmiga, mida on raske üle lüüa. See aga ei tähenda, et see oleks võimatu.
Mina oma suurima positiivsusega julgen öelda, et see on tase, kuhu ma ise ilmselt kunagi ei jõua. Võtame siis rohkem seda pidi, et tegemist on tasemega, kuhu ma oma praeguses kodulinnas praeguse eluviisiga kunagi ei jõua. Kes teab, mis tulevik toob.

Kindlasti on tegu filmiga, mis muutis mu elutunnetust. Õigem oleks öelda, et see film viis mu elu tajumise tagasi sinna, kust ta oli liigse normaalsusega ära kadunud. Tavalisus on väga-väga ülehinnatud. Tore on tagasi olla.

Neid filme pole palju, mis mind inimesena muudaks. See on üks neist.

Vaadake seda filmi kinos. Soovitan üksi vaadata, sest siis ei kao filmijärgne lummatus nii kähku ja aju ei harjuta end nii kiirelt argielu tasemele. Kui varem pole palju kõneainet pakkuvate režissöörite töid näinud, siis võib natuke uus asi olla. Ja palun, kui ainsad asjad, mis filmist meelde jäid olid seksistseenid, siis on selgelt liiga vara selle filmi jaoks. Ja kui te ehmatusi ja visuaalset katsumust ei karda, siis soovitan. Tegu on siiski tavafilmist samm kõrgemale (või lihtsalt eemale) küündiva filmiga.

"Your spirit comes out from your body after you die. At first you can see all your life reflected in a magic mirror. And then lights. All different lights, of all different color."

2010-08-17T15:00:00.002+03:00

Unenäod. Unenäod.

Ronisime Mõmmiga seitsmekorruselise maja katusele. Mõmmi oli jobu ja hüppas sealt alla. Siis kui ma ta üles leidsin, oli ta muutunud paksuks ärimeheks (kaabuga) ja ütles, et ta kaotas maitsemeele.
Rõõmu Kaubamaja laiendas enda tegevust ja seisime seal ees, kuskil Tammermaal juba. Maas oli jää ja järsku tuli Karl Madis ja hakkas laulma, koer oli kaasas.
Olime laagris ja meil oli autojuhiks Ozzy Osbourne. Ta sõitis Batmani autoga ja ma olin ainus, kes teadis, mis asjad need olid. Ta oli äge
Olime veel ühes laagris. See oli random. Olime Valingu ja Keila vahel kuskil spordikompleksis. Mul tekkis geniaalne idee leida üles oma kõrvarõngatagused, mis ma Keila rongijaama jätsin. Seega võtsin ma Allani bike'i kiivri, sest mulle meeldivad kiivrid (suur tänu, Daft Punk). Seejärel mõtlesin, et jube lahe oleks ka bike ära varastada. Loomulikult oleks ma peaaegu pikali lennanud, loomulikult leidis ment mu üles, loomulikult tuli sellest suur jama. Tee peal nägin viinamarjaistandust ja Raidarit, kes oli rikas ja kellel oli blond (?!) laps.
Tahtsin räigelt seal samas laagris pesema minna, seal oli suur vannituba ja jälitav duššiotsik. Põhimõtteliselt ei saanud oma kuivi riideid kuhugi panna, sest kohe tuppa sisenedes hakkas dušš tööle ja ajas taga. Random.
Siis tuli sinna mingi laagri koosolek. Vist oli Youth Camp, sest prantslased (mitte needsamad) olid kohal. Ma olin terve aja alasti ja peitsin end uksega.
Sue rääkis, et Julius tahtis enesetappu teha, sest ta oli Bam Margera sugulane ja hoidis nende last.

forgot to mention..

2010-08-14T20:25:00.002+03:00

Ma nägin loomulikult und. Loomulikult maailmalõppu.

Olime mingi kambaga laagris. Igal juhul Kaspar ja Karmo olid ka. Paiknesime kuskil kena kuusemetsa sees. Suurest kuumusest-kuivusest tekkis huge metsatulekahju, mis lõpetas meie kõrval laienemise. Kuid metsatulekahju ei piirdunud lihtsalt iseenesega. Loomulikult oli mets täis prügi, millest eraldusid põlemisel gaasid, mis moondasid inimesi. Pooled laagrilised olid muutunud zombie'deks ja ajasid meid taga. Loomulikult ei aidanud nende vastu ükski teine relv kui ajalehest tehtud torbik. Väga tõhus.
Käisime nendega võitlemas vahetustega. Vahepeal tšillisin arvutis ja rääkisin mingi müüjaga juttu. Siis läksin tagasi ja võitlesin edasi. Kahjuks aga tegin ma vea ja mind hakati sööma ja ma muutusin ise samasuguseks. Too bad.

Hommikul Ann helistas ja ma ei saanud midagi aru, sest ma olin just unes näinud, et ma kõndisin mööda Keilat koeraga ja korjasin porganditelt otsi ära. Kui Ann helistas, andsin ma porgandid koera kätte ja läksin nagu ühest mullist teise mulli Anniga rääkima. Pärast magasin edasi ja võtsin porgandid jälle tagasi. Interesting..

tere

2010-08-14T20:05:00.002+03:00

Ma olen tõsimeeli üks laisk blogija. Kitsi. Tahan oma mõtted ainult enda teada jätta ja arhiivi ei viitsi üldse kirjutada.

Kaks nädalat ja natuke peale on koolini veel jäänud ja viimase aasta ootus ei ole sugugi nii hirmus, kui eelnevatel aastatel. Lihtsalt.. ei ole midagi muretseda. Natuke aktiivsem peab olema ja see võib-olla käib väsitavatel aegadel pinda. Samas puudub igasugune probleem. Laiskus ongi vaja välja juurida minu mõttemaailmast.
Kõige rohkem meenuvad kooli jubedused alles siis, kui on vaja 4-tunnise unega ärgata ja kiiresti valmis saada. Samas ununeb selle jubedus hetkega. Ehk siis une kadudes.

Eile käisime Kiku ja Hardy sünnipäeval. Ootasin natuke mõnusamat pidu, natuke normaalsemat rahvast. Samas meenutas selle peo rahvas mulle vanu häid 8. klassi läbusid ja täis peaga kõlavad isegi halvad naljad naljakatena.

Terve päeva olen maganud/filme plaadile kirjutanud/süüa teinud.
Homme tööle.

Igatsen oma rahvaga kuskil istuda.. ja veini juua.

2010-08-08T20:26:00.002+03:00

Järsk avastus. Ma ei taha enam teha filmi muusika saatel kartulikoorimisest või kelmikast kassi-hiire mängust kodulinnas. Kõik tundub nii.. läbi võetud. Tahaks teha midagi tabavat ja olulist, mis inimesteni tegelikult jõuaks. Ja seda ilma rahata. Kuu ajaga. Filmmakin' hard bisnis.
Film ei tohiks olla stiilis "võtan juustukera ja ühe naljaka inimese ja loon sellest kähku midagi, sest midagi peab ju tegema". Ilmselt on asi minus.

YC 2010

2010-07-31T21:32:00.000+03:00

Seda juhtub harva, et ma peaaegu kuu aega ei viitsi blogida.
Youth Camp 2010 Barsbüttelis on nüüd läbi, sootuks teine kui eelmine. Jah, ma ei suuda kirjutada, sest ma olen liiga laisk hetkel. Pildid on õnneks olemas ja minul (ja Kadril) ka videomaterjal. Ma armastan välismaalasi ja üldiselt on selline rahvuste vaheline sõprus tore asi. Tahan tagasi!

Suvi .. papararaaapaa

2010-07-04T14:34:00.003+03:00

Täna on ideaalne suvepäev. Võinoh, seda siis ilma poolest. Hommik algas mul konspekti ümberkirjutamisega ja ravikindlustuskaardi taotlemisega. Siis pool tunnikest päikese käes, peatükk Hemingway'd, külm dušš ja maasikaraksul. Hommikukohv ja paar maasikat.

Tegelikult olen ma üsna laisk blogikirjutaja olnud. Kahju, kui paljud emotsioonid jäävad kirjutamata, aga eks ma üritan kokku võtta oma viimaseid tegemisi.

Neljapäeval käisin Kalevi ja Sten-Oliveriga linnas. Arutasime dokfilmi stsenaariumi, kohtusime Eesti kuulsaima filmikriitiku ja tema naisega. Ma nimesid ei nimeta, sest google leiab kõik üles :D.
Arutasime ideoloogiateemasid, mida võiks kajastada, kuidas seda kajastada ja kuidas film ülesehituselt peaks sujuma. Ma olin õnnelik, sest kõik soovitused, mis meile jagati, läksid kokku minu visiooniga filmist. Seega ma olen õigel teel :D
Keilas sain Sandraga kokku. Meie jutuajamine pargis katkes siis, kui üks õlulembeline onu tahtis meile veini välja teha, sest tal olevat hea päev olnud. Rääkis meile pikalt ja laialt oma pereelust ja Jack Londonist. Lõpuks läksime Sandraga Rõõmu ja kosmeetikashopping läks üle käte, mis tähendas seda, et ma raiskasin ligi 300 krooni kosmeetikatoodetele. Samas läks mul kõike vaja ka.
Kadri liitus ka meiega ja siis veel rahvast. Käisime Allaniga poes, aga jäime alkoholi ostmisega .. minuti? hiljaks. Paganlikud ettekeeratud kassakellad, ma räägin :D

Reedel olin pikalt kodus, õhtul läksime Heli ja Risto sünnipäevale. Viimasel ajal ei ole mul mingi probleem minna võõrana seltskonda, kus kõik kõiki juba aastaid teavad. Helil on siiski toredad sõbrad :D
Ja mina kui loomaarmastaja ei saa mainimata jätta seda, et Ristol oli 3 koera, kellest 2 olid bernhardiinid ja 1 šnautser. Üks koertest oli MASSIVE, seda kõige otsesemas mõttes. Ma pole kunagi nii suurt koera näinud ja kõige imelikum oli see, et tegu oli 9-kuuse koeraga ja kutsu kaalus 90 kilo....
woah.
Agajah, vähe alkoholi, juustukook, Guitar hero ja MJ, palju rääkimist ja tugevad kallid. Tore siiski.

Eile jõudsin alles ühe aeg koju, päevitasin poolteist tundi, olin niisama. Õhtul sain Sandra ja Kadriga kokku. Naerukrambid ofc. Prügikasti tühjendamise operatsioon koos Sandra ninahääle ja pesupulgaga, nutunägu ja ropsimishääled. No ei saa naermata :D
Kadri ja Sandra eelmise õhtu tutvus Madis tuli ka sinna. Ta oli tore.. ja ta oli weird-Hannese sugulane. Ehk maailm on väike.
Pärast läksime Kastanisse, Rauno liitus ka meiega. Vaatasime telekast Kanal 2-e ööfilmi, mis oli nii paroodialik, et kõik lihtsalt naersid. Pool tundi läks aega, enne kui keegi aru sai, mis filmis toimub. Peale seda oli liiga igav ja me läksime koju. Öösel kell 3 oli vaade põllule nii ilus, kahju, et mul kaamerat polnud.

Homme toimub Youth Campi koosolek vb. Ma loodan vähemalt. Senikaua tahaks midagi lahedat süüa teha ja siis raamatut lugeda vist.

I'm back.. again!

2010-06-30T22:12:00.002+03:00

Ma pean ütlema, et DFK suvekool oli äärmiselt lahe! Lahedad inimesed, palju dokfilme, silmaringi laiendamist ja vääga lahedad töötoad. Need kolm päeva olid ikka viis pluss.

Kogemusi on nüüd natuke rohkem ja ma oskan nüüd kriketit mängida :D ja trummibändis osaleda. Järgmine aasta korraldame koolides arvatavasti ühe ürituse, seda ka Keila Koolis, seega jääme ootama.

Samal ajal toimus seal ka õpetajate suvekool, seega olid õhtud sisustatud eriti naljakate jalgpallikommentaaridega stiilis "no see Ronaldo on ikka ponks poiss, ega ma ei hakka siin varjama huhuhuuhuhuuu"

Agajah, homme siis jälle dokfilmiga tegemist. Õhtul lähen võib-olla issiga Haapsallu, teise stsenaariumi järgi näen Sandrat üle pika aja ja siis hängime Keila rahvaga. Ma igatsen kõiki kuidagi eriiiiti palju.

Reedel Heli sünnipäevale, ilmselt kestab kaua ja korralikult.

2010-06-27T15:08:00.003+03:00

Huuh.
Taaskord sisaldas mu unenägu Nõukogude paraadi ja eestlaste massimõrva, jooksmist (ilma edasi liikumata), põgenemist. Ja ma VARASTASIN LAPSE ÄRA. Kõndisin lihtsalt ühtede korterisse ja võtsin neilt lapse ja pärast vabandasin, et kõndisin unes.

Tegelt on vahepeal nii palju juhtunud, aga ma ei ole üldse kirjutamisaldis ja siis .. olen tulevikus kurb, et ma midagi ei mäleta.

Lühidalt väga raju jaanipäev, millest poolt ei mäleta, aga pildid aitavad meenutada. 5+ seltskond.
Peale seda pohmakapäev ja tšill.
Siis päev issi juures, Heldena ja Lisannega pakkimas ja õhtul-öösel Olari juures. Veranda-talk ja vesipiip ja vein. Ma ei ole kunagi nii suure joobega koju läinud. Õnneks tuli vastu ainult üks inimene, kes oli hullemas olukorras kui mina :D
Siis tuli jälle hommik-on-raske päev, aga Kadri oli tagasi ja kutsus mind Pille-Riini piraaditeemalisele sünnipäevale aitama. Random, aga tore oli tegelikult. Ma näen lapsi oma elus nii vähe, et olen alati nii ekstaasis sellest, kui geniaalsed nad on.

Täna on kodune päev koos pesu pesemise, koristamise, pakkimise ja filmidega. Homme juba Võsule..

mu haiged unenäod

2010-06-22T13:40:00.002+03:00

Oh gott..

Olgu, ma magasin 12 tundi ja ilmselt see õigustab seda, et ma näen jälle unenägu unenäos ja väääga seinast seina stuffi.

Mul pole vist kunagi üheski unenäos nii palju detaile olnud...nii palju, et ma ei viitsi kirjutada.

Lühidalt olime perega kuskil teises linnas, Ann oli ka meiega.
Mina olin (üllatus-üllatus) hitman. Keegi ei teadnud seda.
Salaja viisin inimesi oma hotellituppa (how slutty) ja lahutasin nende pead kehadest.
Järgmine päev pidime koju minema ja emps oli pettunud, et ta kõik laibad pidi ükshaaval kirikusse viima ja siis palvetama ja nad matma.
Ta ütles, et ma olin teda hammustanud unes. (? wat)
Olin kurb, et oma emale pettumuse olin valmistanud ja läksin kaubanduskeskusesse tšillima koos Anniga.
Seal tutvusime mingi artsy grupiga, kes tahtis teha flash mobi. Ehk siis kõik pidid olema klounideks riietatud ja laulma mingit laulu High School Musicalist.
Ma olin see, kes ei viitsinud end klouniks maalida ja istusin pingi peal.
Väga lahe grupp oli btw.
Siis läksime mingisse pubisse ja tegime seal ka flash mobi. Teisi sõnu jooksime lihtsalt terve pubi väga kiiresti läbi ja laulsime jorilaule. Omanik sai vihaseks ja pani mind keldrisse luku taha.
Seal oli paar kooliteatri inimest, kellega me laua taga istusime.
Lugesime Anniga itaalia keelt ja ta ütles, et ei suuda seda lugeda.
Ma ültesin, et suudan, sest ma olen "Ristiisa" nii palju näinud.
Üks kooliteatri vend võttis mu kaelast kinni ja küsis: "Okeiii, räägi, miks Sonny märatsema hakkas?"
Mina: "Eeee.. sest ta oli vihane.. loopis lampe... sest ta õde abiellus.." (väga mööda)
Siis tuli keldriuksest sisse Draakoni kommi draakon. Oli rõõmus.
Põhjus oli selgelt selles, et oli see aeg, mil taevast hakkab komme sadama.
Keldriseltskond jooksis õue, aga ainult marmelaadikommid olid veel alles. Crap.
Läksin tagasi pubisse ja Pedobeari silt ütles mulle: "Sellega peab kiire olema."

Tegelikult oli see palju pikem ja lahedam, aga ma ei viitsinud eriti kirjutada :D Massive

2010-06-20T15:07:00.003+03:00

Ma nägin jälle väga fucked-up unenägu südamerabandusest, wc-st, Kuuba naisvalitsejast (?) ja snaipritest. Ei viitsi isegi rääkida. Another day at the office.

Ma arvan, et suvel peaks vahepeal ära põgenema, kuhugi teise riiki. Nii lihtsalt ei saa rallit sõita.

Praegu olen ma eriti udu. Ilmselt võib seda nimetada suveks, aga kes seda jobu teab.

I'm getting really pissed off. Kaheksandas klassis võis niimoodi ära pääseda, aga aeg on natuke edasi liikunud.

Juuni saab varsti läbi ja korralikku "päevitan-sest-muuks-pole-viitsimist" suve pole ikka olnud. Kuigi ega ma randa ei lähekski, aga siiski.

jep

2010-06-15T11:45:00.002+03:00

Meie uus dokfilmiprojekt on alguse saanud. Samal ajal pean mina muidugi 15 päevaga valmis kopsima imehea video. Õnneks peab see olema lühike..
Peale selle peaks veel vanaisa-video tegema ja eks minu oma plaanid võiksid ka kuskil augusti kandis teostuda. Sel juhul peaksid nad muidugi olema head ja korralikult ette valmistatud.

Kui kunagi oli mu eesmärk kord aastas Tartus ära käia, siis .... lähen ma neljapäeval issiga Tartusse. Ta on komisjonis ja mingil vennal on doktoritöö kaitsmine. See tähendab seda, et mul on mitu vaba tundi Tartus ja ilmselt võtan ma kaasa palju raha, Zeniti ja FZ38.

Tegelikult peaks ma täna noortekast võtma kassetid ja siis õue põrutama. Ilus ilm on ju.

2010-06-13T15:18:00.002+03:00

Nonii
Reedel sai linnas käidud ja jälle väga random oldud. Pubid-klubid ja varahommikune vanalinnatuur mingite tüüpidega. Ma armastan seda, kui me väga random oleme.

Eile sai ainult magatud, pmtst. Õhtul vaatasin lõpuni "Across the universe" ja magasin uuesti. Öösel tundsin, et olen üle maganud. Selg valutas, pea valutas.

Täna keskendun tugevalt filmimaailmale ning raha teenimisele. Minusugustele ei sobi tegevusetu istumine. Tahaks kasulik olla ja midagi tarka teha. Ma ei ole harjunud sellega, et ma ei pea enam koolis käima.

Nüüd peaks tegema ühe kuluka käigu Ehitusmarketisse ning ühe korraliku statiivi ostma. Kuna ma niikuinii videokaamera saan oma tänu oma oskustele, siis peaks rohkem kaamera liikumisele mõtlema. Videokonkurss on tõestanud, et lihtrahvale saab peale minna lihtsalt kraanat kasutades. Uskumatu, kui vähesega inimesed tegelikult lepivad. Tore, et ma palju rohkemaks võimeline olen. Ma räägin, saaks vaid pisiasjad paika, sest aluspõhi on mul juba piisavalt tugev.

Homme on Tartus koosolek. Ma loodan, et ma saan vähemalt autoga tagasi või et mu bussipiletid lähevad eelarvesse kirja. Eks näis, eks näis. A, ja ma loodan, et kollektiiv on vägaväga tore. Aga vaadates meie ühist eesmärki ja vaadates, mis inimesed need dokfilmiinimesed muidu on, siis on tulemus ilmselt meeldiv.

2010-06-06T22:45:00.002+03:00

Täna filmisin issile muusikavideo. Otsisin uusi filme. Lugesin raamatuid, valisin uued välja.

Ahjaa, mu sotsiaalreklaam võitiski ühe peaauhindadest ehk siis videokaamera. Tegelikult ma olen väga õnnelik selle üle, kohe väga väga, aga mul on liiga imelik tuju, et siia miljon caps lockiga jama kirjutada. Igal juhul väga tore. See näitab, et ma ei ole nii andetu midagi. Kadedus on tegelt kole asi, seega annan mõnedele andeks.

Võit tähendab siis seda, et ma saan oma suve jäädvustada erinevate indie kaadritega. Kõige parem on see, et ma võtan selle siis Saksamaale kaasa ja .. :)

Okei, tegelikult on mul nii kurjad mõtted jälle peas. Üha tihedamini. Minu jaoks ei ole need tegelikult kurjad, vaid pigem egoistlikud. Mitte stiilis "tahan olla rikas" vaid midagi palju.. sügavamat. Te ei saaks niikuinii aru.
Kui ma kuulen, et keegi on juba toiminud sama moodi, nagu ma kunagi tulevikus, siis lööb kuidagi kahekordselt näkku. Ma lihtsalt mõistan.

2010-06-03T22:49:00.002+03:00

Vahel ma surun end nurka, et mitte omada võimalust põgenemiseks. Täiesti tõsi. Selles suhtes olen väga kahestunud isiksus.
Miks ma vahel nii laisk olen? Miks ma liiga närvis olen? Kas valida mugavus või hea kogemus? Kas need võivad ka asenduda mõttetu tegevuse ja puhkamisega? õghhh

Vahel ma analüüsin liiga palju ja vingerdan end lihtsalt üle ääre. Tulemuseks on suur segadus ja wtf.

Tegelikult olen ma tohutult väsinud ja tunnen ennast nagu 13-aastane.. a mitte selles maseka mõttes, vaid sama lollina.

2010-06-01T17:52:00.002+03:00

Lõpuks ostsin endale õlivärvid ja mõnusad lõuendid ka ära, et siis õppida pintsliga ka midagi tegema. Oleks nüüd aega ka, aga praegu on muud teha.

Unes nägin jälle sõda, olin ise ka sõdur ja pidin taluma õhupüssilaadseid üks-kuul-korraga relvi. Väga õudne uni oli, natuke liiga fantaasiarikas, et seda siia kirjutada.

Kunagi napsan mõnest unenäost kinni ja teen filmiks.. kui mõni low budget uni mul peaks olema :D

okeii

2010-05-30T10:43:00.003+03:00

Ma nägin jälle unes mingit Heldena hirmude maailma. Igal juhul oli ilm koguaeg äikesene ja me elasime ikka sellises Eesti looduses. Millegi pärast näen ma pidevalt unes seda, et Eesti riigikord on hoopis teine ja migni "uus võim" on pidevalt olemas. Nagu ka see kord.
Ma mäletan, et Youth Campi rahvas oli jälle Eestis, aga kuna Heldena kartis paaniliselt äikest, siis me lihtsalt jooksime minema nagu loomad. Ricky oli ka meiega kaasas.
Ma vaatasin veel taha ja nägin, kuidas väikesed puud mu selja taga välguga said ja lihtsalt haihtusid. See oli üsna creepy tegelikult.
Ja nüüd tuleb kõige wtf? osa: Loomulikult leidsime me üles sõjaväehelikopteri, mida mina rõõmsalt juhtima hakkasin, sest ma olen ju military chick :D
Pidin Heldena kuhugi kaugele või siis pilvede kohale viima. Alguses panin suure mašõna tööle, aga kohe hakkas see suure kiirusega liikuma ette ja ma nägin väga palju vaeva, et seda kuidagi ohjes hoida. Väga äge on muideks sõjaväehelikopteriga lennata :D
Lõpuks maandusime suurte raskustega kuskil sõjaväebaasis, kus olid prantsuse poisid ka kohal. Nad sõitsid Hummeriga ja tervitasid meid. Mina viskasin kiivri peast ja karjusin, et mina enam ei sõida, kui kapten MacMillan mind ei juhenda. Eriti random.

Niii.. aga eilsetest Keila päevadest ma eriti rääkida ei viitsi, üsna tavaline oli. Minu filmid olid 6 parima seas ja said siiski päris palju kiita. Karmo ja Kaspari filmid olid ka kavalad ja noorteka oma oli väga hea ja Normanil oli ka väga hea reklaami stiilis klipp.

Ostsin endale kõrvarõngakonkse, kõrvarõngad, gladiaatorisandaalid, õnneloosi (ja sellega käeketi), seega võib täitsa edukaks pidada ostude poolest.

Vihma sadas vahepeal päris julmalt, aga ma olen see tark, kes vihmavarju kaasas kannab. :)

Õhtul maandusime Sandra juures ja vaatasime Eurovisiooni. Ma avastasin et ma olen kapis Eurovisiooni fänn... ehk ma ei julge seda tunnistada, aga mulle ikka Eurovisioon väga meeldib. Korraga tuleb palju erinevaid laule erinevatest riikidest, mis kõik peaksid rahvale meeldima (ja tihti meeldivadki) ja tihti on neil veel hea sõnum.
Saksamaa võiduga ma rahul ei ole. Mitte, et see tore poleks, et noor tagasihoidlik tüdruk oma kunstilise lauluga võidab, aga ma olen lihtsalt teistsuguse muusika kuulaja. Ilmselt kui tegu oleks olnud meeslauljaga, siis oleks mulle lugu meeldinud :D nii mustvalge ma olengi.
Igal juhul leidsin palju lugusid, mis mulle meeldivad ja mille saatel saab edukalt joosta.

Peale Eurovisiooni maandusime Alibis, kus oli sitaks rahvast. No ikka.. ikka kuhjaga. Loomulikult ka Üksikvanema-Jaak, kes oli "staar". Palju purjus ja koledaid inimesi, not my cup of tea. Retist oli ka kahju.. õgh.
Koju maandusin nelja paiku. Nüüd juba üleval ja kohe tuleb hommikukohv.

2010-05-29T09:42:00.002+03:00

Läksin eile kell 7 magama, et siis tunnikese pärast üles ärgata ja midagi toredat teha, aga ei... ma ärkasin kell 4 öösel ja ei saanud MITTE MIDAGI aru. Mõtlesin oma unenägude peale ja imestasin, et need täiesti tavalised olid. Siis uinusin uuesti ja jälle nägin mingit wtf asja.

Me olime 54. lennuga kuskil vanas lossis, mis oli nagu Hogwarts, aga siiski Eesti oma ja täiesti reaalne. Loomulikult toimetas seal ringi Mutik, kes noori taga ajas ja käsutas. Terve päev kulus sellele, et me tuuseldasime mööda kooli ringi ja vaatasime niisama. Saabus öö. Tuled olid kustus ja meie Heldena ja Kadriga olime kuskil duširuumides ja ei saanud midagi aru. Seega hakkasime random suunas kõndima ja jõudsime "Õuduste näitusele". Ma teadsin, et olen seda varem näinud, (samas ei ole) ja ütlesin, et see on igav. Oli jah igav. Seintel olid lihtsalt luukere maskid ja kollide näod. Üks "kõvem" atraktsioon oli juustega mask, mis hakkas hõljuma, kui seda puudutada. Siis tuli Lisanne ja viskas selle kapi taha ja see ei hõljunud enam kunagi...
Järsku tuli nurga tagant välja muuseumitöötaja.. noh, selline tüüpiline. Rääkis meile pikalt muuseumi ajaloost ja siis ütles, et vaadake, mis tuled teiega teevad. Kuna kõikjal oli pime, siis me aru ei saanud.
Kõndisime edasi ja jõudsime spordisaali. Imelik, et lossis üldse sellist ruumi oli, aga no tõesti. Seal mängisid Evelin Ilves ja mingi poliitik tennist ja ütlesid, et neil on iga kell õigus siin olla. Nojah, random... Lahkusime sealtki.
Järsku oli Heldena ruumidesse ära kadunud ja me Kadriga hakkasime laulma "Tuljakut". Otsekui võluväel täitusid ruumid kollase, roosa ja sinise valgusega. Selgus, et tuled reageerivad meloodiale. Ma kõndisin terve aja mööda koridore ja laulsin "Ave Mariat" tuledele.
Järsku nägin koridoris ühte punast ruumi. Selgus, et sealt viib üks trepp ruumi alla. Trepi peal komberdas üks poiss ratastooliga. Ma küsisin murelikult, et äkki ma saan aidata kuidagi, aga poiss oli endas kindel ja kuidagi ta sai ikkagi alla. Nojah. Trepi ülaosas oli ta ratastooliga, aga alla jõudes tõusis ta püsti ja võttis ratastooli kätte ja läks lõpuni alla.

Siis juhtus midagi nii, et kuidagi sattusime mina ja Ann virtuaalmaailma. Ilmselt oli see migni huvitav interaktiivne Lego-kino vms. Ühesõnaga me käisime vaatamas "Mis ikkagi Iraanis juhtus?"
Esimese asjana jõudsime kuhugi linna kõrval asuvasse kõrbesse, kuhu olid tehtud Legodest kaevikud. Mina jooksin kaevikusse ja Ann vaatas ülalt. Samal ajal kõndisid kaeviku ümber mingid muust rahvusest inimesed ja tahtsid ka kaevikusse minna, aga iraanlased ei lubanud. Siis tuli üks habemik ja ütles: "TEILE TULEB NEEDUS KAELA!"
Terve kaevik täitus Lego tulega.. ehk siis Lego tükkidest tehtud leekidega ja mina vaatasin seda pealt nagu väike laps. Nii osavalt tehtud ju. Leegid ei teinud haiget ja ma lihtsalt vaatasin huviga, kuidas iraanlased vaikselt tuld võtsid ja paanikas ringi jooksid. Ise ütlesin Annile, et ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas kõigil inimestel nii palju Lego tükke on. Ann vastas, et tema on liiga vana, et Legodega mängida.
Kõndisin veel mööga kaevikut ja nägin, kuidas teise rahvuse inimesed naersid ja odadega vehkisid. Järsku avanes keset kaeviku seina üks portaal, mis oli täitunud valge valgusega. Üks väike iraani poiss tiris mu sinna kaasa. Jess, paraleelmaailm.
Me maandusime New Yorgis mingi maja katusel. Seal oli muide ka poisi perekond ja järsku olin ka mina iraanlane ja perekonna liige. Kuna paraleelmaailmad olid väga loogilised, siis meie perekond oli selleks ette valmistanud ja andsid mulle ja mu väikevennale magamiskotid.
Nõnda me siis jäimegi katuse süvendisse magama. Samal ajal sosistas keegi mulle, et nüüd on kõik minu teha.

Järgmine hetk ärkasin ma (unes) kuskil suvalises majas üles. Väga random. Kõndisin, ei tundnud ümbrust ära ja nägin, et Carca magab kõrvaltoas... okeiii.. äratasin ta üles, aga ta võttis järsku padja alt relva ja hakkas mind sihtima. Ma reageerisin kiirelt ja maandusin põrandal. Nimelt oli Carcal just kuu aega tagasi murdvargad käinud ja ta oli väga paanikas selle pärast. (seda unes muidugi).
Kuigi mul polnud aimugi, kus ma tegelikult olen, ütlesin ma, et lähen nüüd koju. Samal ajal tuli Heldena ülakorruselt ja ütles, et oh god, sa ehmatasidki Carcat.
Ma astusin majast välja ja ei saanud ikka aru, kus ma olen. Mingi ilus äärelinnatänav oli, meenutas kahtlaselt minu unenäo-Keilat.

i vsjo.

2010-05-26T21:25:00.002+03:00

Ma olen kooliga nii ära ahistatud, et praegu internetis surfates on süümekad .. kuigi ei peaks olema, sest põhimõtteliselt on kool läbi ja sellega seotud kohustusi napib :)

Koolis on ikka veel tore. Ma päris ausalt hakkan oma klassi suvel igatsema.

Keila päevade kohta sain vihjava telefonikõne ka. Tore, tore.

Vaatasin "Avatari" ka ära, küll mitte 3D-s, aga siiski. James Cameron on tõesti selline vend, kes paneb kõik vähegi epic asjad kokku ja keerab ta üheks suureks rulliks kokku. Visuaalselt poolelt oli ikka tohutult ilus film, aga dialoog oli vahepeal üsna .. hale? ja üleüldse see sisu osa andis natuke kritiseerida. Etteaimatav? Ma ei tea.. aga selline 8,5/10 film oli ikka. Peale selle vaatamist on päris maailm kuidagi.. igav ja väljapestud värvidega.

Pargis saime Sandra ja Heldenaga naerukrambid.

vabws

2010-05-26T00:27:00.003+03:00

nonii, filmiprojektid on nüüd tehtud ja mul on lõpuks natukenegi vaba aega. Täna ladusin isegi poolteist tundi puid ja nägin ära ilmselt 10 000 keldrikakandit.

Koolis on hetkel väga tšill. Hinded on korras ja viimased kontrolltööd ei mängi mingit rolli. Tunni ajal tegeleme juba kõrvaliste asjadega ja üleüldse on väga harmooniline kõik.

Suve kohta ei ole mul mingit.. tunnet ega plaani. Ikka maailma peale rändama tahaks minna, sest mul on kahtlane tunne, et mu isiksus ei arene mitte kuhugi lihtsalt ühe koha peal istudes. Samas ei ole ma inimene, kes lihtsalt üksi hääletama läheks.
Üleüldse peaksin ma paljude asjade koha pealt pohhuistiks muutuma ja laskma asjadel minna. Ma lihtsalt ei tea, kas nii on parem.

Tegelikult peaks ma nüüd puud ära laduma ja siis tegema ära need paar kunstiprojekti, mis filmitegemise varjus pidevalt peas koputasid. Praegu on jälle see periood, kus visuaalne ilu mu peas on liiga intensiivne, et seal lihtsalt kopitada. Kuidagi peab see sealt välja saama.

Salvador Dali raamatu lugesin ka läbi. Ta ikka oli selline õige kunstnik, mitte lihtsalt "koorin kartuleid bändi saatel ja see on kunst" vend. Ma võiks ka olla nii geniaalne (joonistamist õppinud) inimene, et oma unenäod reaalselt paberile saada. Väga ilusad asjad tuleks kokku. jaa.. ma ilmselt läheks hullumajja nende pärast. Aga see selleks.

Lõpuks on mul aega, et lugeda läbi paar raamatut, mida ma tean, et ainult suvel viitsin läbi lugeda. Nagu näiteks "Kellele lüüakse hingekella". Eks see Hemingway realism on selline .. neutraalne, aga samas nauditav.

Homseni!

2010-05-18T00:22:00.002+03:00

Mõte homsest keemia tööst ja kunstiajaloo kontrolltööst ei ole üldse meeldiv. Neile järgnevad lõbusad muusika ja füüsika tööd. Tagapool helendavad "Toomas Nipernaadi" lugemiskontroll ja artiklimapp. Kõige selle melu sees on vaja valmis mõelda kahe lühifilmi detailne stsenaarium ning planeeringud. Seda kõike nende kena 3 päeva jooksul. Õnneks on paroodia tegemine alati random-fail-naljakas ja see ei peaks nii raske olema. Draamaga on natuke rohkem probleeme, sest korralik võttekoht puudub ja ma olen ilmselt ainus, kes tahab asja väga korralikult teha. Samas olen ma ainus, kes tulevikus filmialal töötama hakkab. Eks autohuviline tahab ka head autot ju..
Ühe sõnaga on koormus praegu päris suur ja päris palju asju on kaalul, aga küll hakkama saab. Alati on hakkama saadud. Küll ma kunagi sellise hea ja planeeritud filmi tehtud saan. Praegu on süles kirjutatud materjalist natuke kopp ees ja tahaks astme võrra kaugemale minna. Niikuinii alustasin juba aste kõrgemalt kui teised tavaliselt.

Suvel pean ma endale meelde tuletama, et kodus päikese käes ja maasikate kõrval veedetud päevad ei ole sugugi igapäevane luksus. Tegelikult tahaks pöidlaküüdiga välismaal käia, aga selle rahaga on nii, et ega teda kuskilt ei tule. Igale töökohale kandideerib praegu migni 100 inimest ja selgelt ei ole mina see terav pliiats karbis. Ühe õhtu saab õlut müüa, aga ülejäänud aja veedan ilmselt heade raamatute, hea muusika, heade filmide ja kunstiga, sest mu sõbrad on kõik tööl. Tutvuste puudumine sucks.

Vot praegu oli haige unenägu

2010-05-17T10:11:00.002+03:00

Kuna me oleme special people, siis kooli täna ei läinud. Seega sai 3 tundi kauem magada ja imelikke unenägusid näha. Ma parem kirjutan selle üles, sest see oli korraga creepy ja õpetlik.

Mina ja mu sõbrad olime aguliinimesed, täpsemalt siis cholad. Võinoh, mu kaaskondlased meenutasid rohkem mu sõpru. Elasime suurtes ja nõmedates korterites, mille vahel olid suured platsid korvpallidega. Mängisime kossu ja ma kaotasin ja hakkasin nutma. Siis Heldenale väga sarnane chola hakkas mind norima, et ma olen tont ja nutan iga asja peale. Samal ajal nägin ma enda ees raevumeetrit, mis nägi välja nagu Sony Vegases efektide lisamine videoklippidele: iga klipp muutus järjest punaseks. Siis mu raevumeeter sai täis ja ma tapsin Heldena moodi chola ära. (Heldena ma ei vihka sind kohe üldse mitte mingit pidi, ära karda :D:D:D)
Igal juhul oli siis mingi hull teema, aga kuna me elasime ikkagi agulis, siis keegi ei kutsunud menti ka, aga üks teine chola kutsus meie ajalooõpetaja Sandra kohale, kes pidi ühest tänaval asuvast sahtlist võtma noa ja siis vist kätte maksma. Ma sain sellest teada ja jooksin sahtli ette, et keegi seda lahti teha ei saaks. Vahepeal tulid sahtli juurde Tairi ja Kadri-Ann. Nad olid just panka röövinud ja Kadri valge kott oli täis viiesajaseid. Tairi küsis Kadrilt raha. Siis tuli Sandra ja hakkas mind ribidest kõditama (see on nii õghhhh) ja ma äsasin talle ka noaga. Siis ta solvus ja lõpuks krabas mu käest noa ja toppis selle endale kurku nii, et verd hakkas voolama. Veri nägi välja nagu odav veega lahjendatud ketšup. Sellise draama peale tuli kohale üks suur afroameeriklasest koduperenaine, kes nägi mind noaga ja Sandrat pooleldi suremas. Loomulikult panin ma jooksu, aga koduperenaine läks närvi ja laskis mu maha.

See oli üsna creepy, sest ma nägin, kuidas mu hing mu kehast välja libises nagu liumäest. Järsku oli mind 2, aga ma olin hingena nähtav, sest inimesed rääkisid minuga.

Möödusid nädalad ja järsku olin ma tüüpilise eesti perekonna maja ees, istusin terrassil ja rääkisin 5-aastase perepojaga juttu. Ta rääkis mulle pikalt ja laialt, kuidas puud temaga räägivad ja kuidas ta vanaisaga Tallinnas soojustust ostmas käis ja kuidas neile Tallinnasse maja tuleb ja kuidas selles majas on suuuur kaarjas kamin ja kätega sosistavad metsad (ehk siis vaimud on metsas).
Mulle meenus kohe flashback, kui ma olin seal samas metsas olnud ja järsku mingi kamba protestijatega kaasa läinud, sest nad tundusid huvitavad. Me jõudsime migni vana maja varemetesse, kus oli see sama kaarjas kamin. Kohale jõudes olid seal kohapeal mingid libahundid (nunnud, mitte kurjad) ja ateistid. Kui ma lõpuks küsisin, et mis selle ürituse mõte on, siis vastati:"Me näitame inimestele, kui loll asi on tegelikult usk ja viime seega läbi eriti tõepärase, aga samas absurdse usutalituse."

Mu flashback tuli tagasi. Ma teadsin, et nendes metsades olid samasugused deemonid-poltergeistid-vaimud-midaiganes nagu "Blairi nõiaprojektis". Üsna creepy. Aga oma unenäos olin ma kõige emotsioonitum üldse. Ilmselt selle pärast, et ma olin ikkagi hing.
Küsisin siis poisilt: "Aga miks sa arvad, et metsad kätega sosistavad? Nad saaks ju varvastega ka sosistada?"
Poiss oli oma ütluses kindel.

Siis jõudsid Ford Scorpioga kohale poisi vanemad ja vanavanemad, kes hakkasid minuga õiendama. Ilmselt nad vist teadsid mu musta minevikku. Mul viskas see üle ja läksin minema.

Järsku oli öö ja ma jalutasin teel, mis nägi välja nagu Rahumäe surnuaedade vaheline tee. Kõndisin Eesti-Poola piiripunktini. Ma tean, et sellist asja pole olemas, aga mu unenäos oli. Ilmselt oli samal ajal mingi sõda Eestis alanud, sest kõik inimesed olid paanikas, rüüstasid tänavaid. Üks Austriast pärit vanapaar oli kõik oma suveniirid ladunud kahe laua peale ja üleval oli saksa keeles silt, mida ma oskasin lugeda: "Ennast saame importida, oma asju ei saa eksportida". Ilmselt tähendas see siis seda, et kõik, mis nad Eestis ostsid, on keelatud üle piiri viia.
See oli kurb vaatepilt. Ma lihtsalt vaatasin neid asju ja küsisin vaikselt, et kas neid võib lihtsalt tasuta võtta. Mingi kahekümnendates poiss ütles mu kõrval: "No mis sa ikka maksad, võtta tasuta, kõik võtavad." Ma küll kahtlesin, aga siis võtsin ühe haldjaga kaelakee ja suure hulga raamatuid, mida lapsepõlves lugesin. (Imelik oli see, et ma päris lapsepõlves ei lugenud selliseid raamatuid, aga mälestus oli täpselt sama.) Nägin seal ka Anni ja Kadri-Anni, kes samuti tasuta raamatuid võtsid.
Millegi pärast läksime me kuhugi kämpinguplatsile ja pidime seal ööbima. Ilmselt oli tegu mingi põgenikelaagriga. Kõigil kolmel oli räme vetsuhäda ja me läksime kahesesse kuivkäimlasse (ehk siis tuba ja kaks auku). Ootasin, millal sõbrad vetsus ära käivad ja vaatasin samal ajal aknast välja. Akna taga oli üks gooti tüdruk, kes rääkis omaette: "Elisabeth, Elisabeth, kes mind kutsus, kas sa tahtsid mu nime teada, Elisabeth." Ma ei saanud midagi aru ja tegin aknaga ukse lahti. Tüdruk passis mind natuke ja kõndis minema. Siis panin ukse uuesti kinni ja kahtlustasin, et mu sõpradel läheb vetsus natuke kaua aega. Siis ütles Ann et tal on paha ja pani roobi. Kadri selgitas, et nad olid poistega eelnevalt mingil peol kanepit teinud ja poisid olid pulbrit teinud.
Tegin ukse uuesti lahti ja nägin ilusat Rootsi rannamajakest. Sealt astusid välja kaks tüdrukut, keda ma vist peaks teadma, aga tegelikult ei teadnud.
Täpselt enne ärkamist ma palusin, et see uni oleks. Samas polnud ma kindel, mis osast ma und nägin ja mis osa oli tõeline.
Hommik oli tore... :)

Vat kui huvitav, et ma oma kriminaalelu suudan unenägudes ära elada. Praegu võin öelda, et ma olen kogemuse võrra rikkam, sest see oli kõik nii reaalne ja väga õudne. Ma ei teeks oma sõpradele kunagi haiget, hullemast rääkimata. Aga eks see näitab jälle, et mu fantaasia on räme.